Eelseisval pühapäeval tähistab EELK Sindi kogudus taasasutamise 25. aastapäeva, mis annab põhjust vaateks ajalukku ja tänasesse päeva.
Vabrik toetas luterlasi
Sindi evangeeliumi luteriusu kogudus on välja kasvanud Tori kogudusest, olles esialgu selle abikogudus. Tori kihelkonnakiriku kroonikas kirjutati nõnda: „Sindi vabrikukogukond on liiga suur selleks, et selle eest Torist hoolitseda; peale selle toimib Pärnu lähedus magnetina, mis pea kogu elanikkonna huvi Torilt ära tõmbab. Nii oli pastor algusest peale veendunud, et vaid iseseisev pastor Sindis suudaks anda Sindi kogudusele keskpunkti ja südame. Siiski poleks see mõte mitte nii ruttu teoks saanud, kui mitte sealse õigeusu kihelkonna asutamine poleks ootamatult omal moel sellele kaasa aidanud.“
1899. kohta kirjutas kroonika, et Sindi adjunktuurile oli aasta, Jumala armuga, edukas. „Nelipühini elas adjunktpastor A. Oebius veel Toris ja sõitis Sindisse vaid pühapäeviti, siis aga kolis päriselt ümber, pärast seda, kui lõpuks leiti üks sobilik, vabrikuvalitsusele vastuvõetav, väljaspool vabriku territooriumi asuv korter, mille üüri tasus valitsus.
Kogudus iseseisvus aastal 1899 ja kestis kuni 1944-ni. 1901. a valminud uues kolmekorruselises punastest tellistest koolimajas eraldati suur saal luteriusu kirikule. Praegu asub samas asukohas Sindi gümnaasiumi aula. Täiesti ilmne, et kogudus vajas siiski päris oma hoonet ja seepärast võeti kolmekümnendate keskpaigas ettevõtmine tõsiselt käsile.
Ettevalmistused oma kiriku ehitamiseks
1933. a sügisel kirjutas Pärnu Päewaleht, et Sindi alevivolikogu otsustas anda maad Sindi luteriusu kogudusele kiriku ja sinna juurde kuuluvate kõrvalhoonete ehitamiseks.
Siseministri otsusega 1934. a määratud „Sindi alevi osalise administratiiv maaala planeerimise kava ja ehituse plaan“ näitab kiriku asukohaks praeguse Laia tänava otsas oleva pargi osa Raekoja puiestee (tolleaegne tänava nimetus) ääres. Plaanile on käsitsi kirjutatud volikogu otsus 2. juulist 1936 ja lisatud volikogu liikmete allkirjad. Juuresolevalt fotolt näeb väljavõtet planeeringust, mille arhitekt Anton Soans Sindi alevile tegi. Kuna plaan on arvutis väike, siis lisasin failile nooled raekoja ja kiriku asukoha kohta. Eskiisidelt näeb, millisena arhitekt tulevast hoonet kujutas. Hoone kavandati kuni kolmekorruselisena tolleaegses funktsionalistlikus stiilis, mis oleks valmimise korral hästi ümbritsevaga harmoneerunud.
Et asjaga ei tegeletud mitte üksnes unistuste tasandil, sellest annab tunnistust 1936. a 28. jaanuari Postimees, mis kirjutas järgmist: „Sindi ev.-lut. kogudus oma maja ehitamise eeltöödel. Sindi ev.-lut. kogudus toimetab praegu korjandust ja kapitali kogumist maja ehitamiseks. Ühtlasi tehakse ettevalmistusi kevadel toimuva loterii korraldamiseks samaks otstarbeks. … Koguduse krundi kättesaamisele on takistuseks olnud asjaolu, et Sindi alevi uue osa kruntide uuesti ümberplaneerimine on aega võtnud ja ehituse algamist viivitanud. Kogudusele saadavale krundile ehitatakse esialgu ev.-lut. koguduse maja ja hiljem, … ka kirik. Praegu asub ev.-lut. kirik Sindi vabriku suures hoones koolidega ühe katuse all juba 1901. aastast saadik.“
Järgmisel aastal on edasiminek veelgi ilmsem. Sindi alevisse ehitatakse kirik. 1937. a mais kirjutas Postimees: „Nüüd on noor kogudus elujõulisemaks saamas ning lähemal ajal tahab kogudus asuda koguduse-maja ja kiriku ehitamisele.“ Sama kinnitas Postimees veel 1938. juulis: „Sindi saab pastoraadi. Sindis algab lähemal ajal kohaliku ev.-lut. koguduse kogudusehoone ehitamine, … Hoone tuleb… kolmekordne kiviehitus…“
Muljet avaldav Emil-Alfred Paigaline
Küllap on õiglane meenutada selle suure ettevõtmise kavatsuste ellu viimise juures tol ajal vaimulikuametis olnud Sindi koguduse õpetajat. Emil-Alfred Paigaline lõpetas 1931. a ülikooli usuteaduskonna ja valiti 1932. a. Sindi koguduse õpetajaks, töötades samal ajal ka Mõisaküla koguduse hooldajaõpetajana.
1932. a 8. novembri Pärnu Päewaleht kirjeldas pastori ametisse pühitsemist. „Pühapäev kujunes Sindi luteriusu kogudusele ja ühtlasi kogu Sindile suurpäevaks. Juba varahommikul hakkas rahvast voolama kirikusse. Kirikusse astumisel võttis neid vastu vägev orelimäng organist E. Soodlalt.“ Uudisest saab teada vastloodud 80-liikmelisest kirikukoorist! „Hiljem järgnes „Harmonie“ ruumes ühine lõunalaud.“
Muuhulgas väärib nimetamist, et 1884. a 4. augustil Laiuse kihelkonnas sündinud Paigaline oli ka helilooja, samuti Eesti Lauljate Liidu Pärnumaa osakonna esimees. Varem, aastatel 1910 kuni 1931 köster-organist Tartu Pauluse koguduses. Talle omistati Kotkaristi teenetemärk ja Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk. Paraku innukas pastor ja aktiivne ühiskonna liige vahistati Nõukogude okupantide poolt 1941. a 14. juunil ja hingekarjase surm saabus Sverdlovski oblastis 1942. a 21. aprillil.
Pärast pikka vaheaega
Sõjajärgsetel aastakümnetel katkes luterliku koguduse tegevus pea poole sajandi pikkuseks pausiks, mille üheks põhjuseks võis olla ka oma hoone puudumine. Aga nagu kirjutas Eesti Kirik käesoleva aasta augustis, „Janunedes jumalasõna järele“ taastati kogudus 1990. a. Algusaastatel on kogudust teeninud nii eelmine peapiiskop Andres Põder kui ka praegune peapiiskop Urmas Viilma, mõlemad kunagised Pärnumaa mehed. Tõnu Taremaa teenib kogudust hooldajaõpetajana alates aastast 2008, jumalateenistusi peab diakon Rando Lillepa. Esimene juhatuse esimees oli Ülla Paulus, kes nüüdki elab kõigele hingest kaasa. Praegu on juhatuse esimees Margit Buht.
[pullquote]Viimati eraldas linnavalitsus tänavu suvel 500 € altari ehitamiseks, mis juubelipäevaks ka valmis tehti.[/pullquote]Koguduse taastamise järel võisid inimesed jälle kasutada Sindi koolimaja ruume. Päris oma jumalakoja omanikuks said Sindi luterlased 99 aastat pärast koguduse asutamist. Maja aadress on Paide maantee 7 ja paikneb omaaegse Sindi raudteejaama kahekümnendate lõpu arhidektuuriväärtuslike rajatiste ühtses reas, kus asuvad veel politsei, sotsiaalabi, noortekeskuse hoone ja paar väiksemat ehitist. Raudteelaste elamuks ehitatud nägus poolkelpkatusega puithoone on osana Sindi jaamaansamblist muinsuskaitse all. Linnalt ostetud ja uuendamise käigus kiriklike talituste läbiviimise paigaks kohandatud maja pühitseti kogudusekojaks 1998. a helmekuu viimasel päeval. Liikmeid oli tol korral 60 ja hingekarjaseks vikaarõpetaja Allan Kährik.
Oma koguduse hoone saamisel olid abiks nii Sindi linnavalitsus, kui ka toetajad kaugemalt. Ostmise ja ümberehituse juures panid õla alla Taani Jerslevi (pastor Hann Svensmark) kogudus ja Sindi sõpruslinna Anjalankoski kogudus Soomes. Nimetatud kogudused on hiljemgi abistanud. Nii kinkis aastate eest Anjalankoski sõpruskogudus Sindi sõpradele klaveri. Kahjuks puudub mängija ja vaatamata muusikariista olemasolule lauldakse ikkagi a’cappella‘s. Viimati eraldas linnavalitsus tänavu suvel 500 € altari ehitamiseks, mis juubelipäevaks ka valmis tehti.
Kogudus pöörab tähelepanu noortele
Teenistused toimuvad pühapäeviti üle nädala. Veerandsajast liikmest on tosina jagu märgatavalt aktiivsemad. Paarikümne lapsega, vanuses 3 kuni 15, tegelevad 2 naist: Lia Oras, juhatuse liige, eelkooliealistega ja Alice Laanemaa kooliealistega. Töötab ka leerikool.
Kui ma 2008. a ülestõusmispühade ajal kogudust külastasin, oli liikmeid pisut rohkem. Siis rääkis koguduse tollane juhatuse esimees Leida Lainoja, et hingekirja kuulub 32 inimest, kellest valdav osa naised, mehi kõigest 4. Ka toona tegutses aktiivselt pühapäevakooli laste grupp, kus oli 13 huvilist.
Senisele tegevusele on nüüdseks lisandunud toidupank, mis tegutseb kogudusemaja ruumides juba üle aasta.
Juubeliaastal veelkord killuke ajalugu aastast 1933, mis võiks ärgitada mõtteid ka edaspidiseks. 16. novembri Pärnu Päewalehe uudisnupukese pealkirjaks on „Õnnestunud kirikukoori pidu Sindis“ ja selle all kirjutati, et pühapäeval korraldas Sindi evangeeliumi luteriusu koguduse kirikukoor segaeeskavaga peo, kus esineti laulude, näidendi ja grupitantsudega. „Kontsertosas õpetaja Palgalise juhtimisel ettekantud koorilaulud kõlasid puhtalt ja ülendavalt. Samuti õnnestusid ka grupitantsud ja näidendi ettekanne. Rohkearvulise peopubliku poolt avaldati ühist soovi, et seesuguseid pidusid veel edaspidigi korraldataks. Pidu andis puhast ülejääki üle 60 krooni.“
Urmas Saard