Piima- ja leivanädala tegevus koondus Sindi lasteaia Punamütsikese kohvikusse

Käesoleva aasta jaanuari seisuga kuulub üle riigi tervist edendavate lasteaedade võrgustikku 246 koolieelset lasteasutust, ühendusega on liitunud ka Eesti vanim järjepidevalt tegutsev Sindi lasteaed, kus tervise nõukogu eestvedamisel sisustati tänavune leivanädal mudilastele hästi meeldejäävate sündmustega.

Viljapead, mille teradest valmivad leib ja sai Foto Urmas Saard
Viljapead, mille teradest valmivad leib ja sai. Foto: Urmas Saard

Reede hommikul kogunesid lasteaia rühmade Puhhid, Lepatriinud, Pesamuna, Päikesejänku, Tibud ja Mesimumm võimlemissaali, kus lastega vestlesid Punamütsike (Eve Vellner) ja tema abiline (Astrid Närep). Õpetaja Ülle Jantson mängis akordionit.

Lastehommikul vaadati õpetlikku nukunäidendit „Väike kirju kana ja nisutera“, mille on inglise muinasjutu ainetel loonud Jaan Rannap. Lasteaia õppealajuhataja Reine Tänav ütles, et näidend leiti lasteajakirja Täheke 1987. a märtsi numbrist. Kui Punamütsike ja abiline suured peegeluksed kõrvale lükkasid, ilmusid järgemööda nukuteatri lavale kana, kass, koer, part, nisupea. Nähtamatuks jäid Erika Sõrmus, Eda Sillaots, Helle Tõkke, Siiri Sankovski, aga mitte hääletuks. Laval oli vilgast tegevust ja laisklevat tegevusetust ning jutlemist parasjagu. Aga väga lühidalt jutustades leidis väike kirju kana nisutera, siblis tera mulda ja sirmi varjust hakkas kerkima nisukõrs suure viljapeaga. Kui kana viimaks krõbeda pruuni saiaga tuli, tahtsid kõigepealt need saiakääru ampsata, kes midagi selle pätsi valmimise heaks polnud tahtnud teha. Tuleb ette, et nii juhtub teinekord ka päris elus ja mitte ainult muinasjutus.

Punamütsike jutustas, et teraviljatoitudel on meie toidulaual väga tähtis osa. Sellepärast räägitaksegi rukkist, nisust, odrast, kaerast. Leiba ja putrusid peab iga päev sööma! Punamütsikese abiline rääkis sellestki, et lisaks leivatoodetele on vajalik ka piimatoodete söömine. Üheskoos mängiti piimatoodete äratundmise mängu. Nimetades piimatoodet hüpati üles ja löödi plaksu, mõne muu nimetuse korral kükitati.

Peegeluksed avanesid veel teist kordagi, aga selleks ajaks oli nukuteatri tarvis paigaldatud sirm juba eemaldatud ja lapsed paluti Punamütsikese kohvikusse, kus ennist sirmi taha peitunud näitlejatest olid saanud ettekandjad. Lapsed istusid laudadesse ja ettekandjad teenindasid neid sama hästi nagu seda tehakse kõikjal mujalgi eeskujulikes kohvikutes.

Toitu tutvustava hommiku lõppemise järel näitas Reine Tänav pilte, mida lapsed olid mööduva nädala kestel joonistanud.

Urmas Saard