Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

september 2015
E T K N R L P
« aug   okt »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

„Kirju-mirju maailm“ on Sindis avatud Maie Tamme käsitööde näituse pealkiri

Tänasest kuni 25. novembrini soojendavad Sindi muuseumi seinasid Maie Tamme lapitekid, mille kohta Sindi gümnaasiumi direktor Ain Keerup ütles, et need pole tekid, vaid kunst.

Maie Tamme Kirju-mirju maailm Foto Urmas Saard

Maie Tamme Kirju-mirju maailm. Foto: Urmas Saard

„Kui mul midagi hästi välja kukub, siis tahan seda ka teistele näidata ja jagada,“ jutustas näituse avamisel Maie Tamme, kellel olevat pensionieas hakanud kummalisel kombel rohkem aega kätte jääma, kuigi jätkab koolis geograafia ja bioloogia õpetamist. „Mõtlesin siis, kuidas aega täita ja avastasin enda sees istuva maalimise kuradi, kes kippus välja tulema,“ naeris Tamme ja temaga koos kõik teisedki head kolleegid töö juurest. Kuidas tal senine maalimine on õnnestunud, saab tutvuda veel terve kolletamiskuu jooksul Sindi Linnaraamatukogus.

„Õmblemine on mul kogu elu olnud. Alates kuuendast klassist olen ma endale alati riideid ise õmblenud. Alguses ema muidugi juhendas. Lastele õmblesin samuti. Tahtsin, et minu lapsed oleksid teistest ilusamini riides,“ rääkis Tamme, kes tahtnud õpetajakski saada eelkõige sellepärast, et õpetajad nõnda ilusasti riides käivad. „Sõjaaegsed õpetajad oskasid vähesest kõike teha ja kaunilt tikkida. Oli üks õpetaja, keda ma jumaldasin, sest tal olid nii ilusad riided. Hiljem mõtlesin, et tegelikult olid tal lihtsad riided, aga väga hästi tehtud, tikitud ja kaunistatud. Ja rullidega soeng meeldis samuti. Kuidas saad sa olla õpetaja ja mitte ilusti riides käija? Ikka tegin ise.“ Aga õmblemine tõi vahel talle isegi leiva lauale.

Näitusel on viimased kümme tekki. Üle kahekümne on jagatud õdedele ja õe lastele. „Ühe tegin tütre pojapojale, teise õe pojapojale. Õe pojapoeg on 4-aastane ja draakonite hull. Igal pool otsib draakoni kujukesi. Siis ma tegingi selle draakoni teki. Ütlesin, et käisin draakonimaal ja tõin sealt kaasa. Kas sulle meeldib? Oi meeldib jah! Siis ta küsis, kus see draakonimaa on? Mina tahan ka sinna minna,“ jutustas käsitöömeister lugusid tekkidest ja nende kinkimistest.

Külalised kuulsid veel seda, et vaatamiseks toodud tekid polevatki käsitöö kõrgpilotaaž. „Kõrgem pilotaaž on ikka inglise tüüpi piltidega lapitekid. Mul on ainult sirgeid õmbluseid tegev õmblusmasin…“

Ta rääkis, kuidas õhin teda tabab ja ajaviitele sisu annab: „Mõte tuleb pähe, oi kui vahva. Algul kavandan, panen värvid kokku, siis hakkan lõikama. Tütar kinkis lõikamise ketta. Sellega on lihtsam kui kääridega lõigata. Saab kiiremini ja ei väsita kätt nii palju.“ Palju aega nõuab just väiksemate tükkide kokku sobitamine ja ühte tükki õmblemine. „Näe, olid siin 5 X 5 cm tükid. Tekk ise on 2,2 X 2,2 meetrit. Nädal aega ei julgenud kokku panna, kartsin, et viimati ei lähegi kokku. Siis panin põrandale maha, aga kõik klappis ja tekk tuli ilusti välja.“

Maie Tamme Kirju-mirju maailm Sindi muuseumis Foto Urmas Saard

Maie Tamme Kirju-mirju maailm Sindi muuseumis. Foto: Urmas Saard

Küsimus külaliselt: „Kas pole seda juhtunud, et mõõdad ja lõikad kõik välja ja siis tuleb sentimeeter või kaks puudu?“

„On, see näiteks,“ ja Tamme osutas ühele tekkidest. „Alguses arvestasin, et tuleb kaks tükki välja, aga siis selgus, et jääb ikkagi puudu, aga siis paigutasin sümmeetriliselt ümber ja tegin mõned muud värvid juurde.“

Keegi õpetajatest õhkas Tammet kuulates: „Sind vaadates tuleb mõte, et peaks kähku pensionile jääma.“ Jälle täitis naer ruumi.

Imbi Jalakas rääkis pikemalt, kuidas ta 19 aastat tagasi kooli tööle tulles avastas niivõrd värvika ja huvitava isiksuse, kes tema jaoks väga hästi sobib. Ta rõhutas kui tähtis on leida tänapäeva virvarris inimesi, kes väärivad austust.

Ain Keerup püüdis jääda kunstialastes teadmistes tagasihoidlikuks, aga söandas olla oma arvustuses aus ja kinnitas, et näituse väljapanekul ei näe ta mitte üksnes tekke, vaid eeskätt kunsti.

Urmas Saard

Comments are closed.