Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

september 2015
E T K N R L P
« aug   okt »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Trivimi Velliste: Looja on hoidnud Maarjamaad!

Tänasel vastupanuvõitlemise päeval kõneles Paide Püha Risti kirikus Konstantin Pätsi Muuseumi esimees Trivimi Velliste, kelle kõne on siin täies mahus ära toodud.

Paide, Eestimaa süda, esiplaanil Paide Püha Risti kogudus Foto Urmas Saard

Paide, Eestimaa süda, esiplaanil Paide Püha Risti kogudus. Foto: Urmas Saard

Väga austatud härra peapiiskop, Järva abipraost, Paide Püha Risti koguduse õpetaja! Lugupeetud maavanem ja linnapea!

Kallid kirikulised!

Oleme taaskord süüdanud 16 küünalt! Üheksa aastat tagasi läitis peapiiskop Andres Põder 16 küünalt esmakordselt Tallinna Toomkirikus. Ja seejärel on ta koos oma abilistega süüdanud 16 küünalt Tallinna Pühavaimu kirikus, Tartu Jaani kirikus, Narva Aleksandri kirikus, Pärnu Eliisabeti kirikus, Viljandi Jaani kirikus. Tunamullu süütas peapiiskop 16 küünalt Kuressaare Laurentiuse kirikus ja täpselt aasta tagasi Haapsalu Toomkirikus.

Me küsime ikka: kas neid küünlaid on vaja igal aastal 22. septembril uuesti süüdata? Me vastame: jah, see on vajalik, sest need küünlad on väga oluline osa meie ajaloost – nad on osa meie ühismälust!

Me alustasime tänast vastupanuvõitluse päeva Tallinna Metsakalmistul Otto Tiefi valitsuse kenotaafi juures, kus kõneles justiitsminister Urmas Reinsalu. Mäletatavasti kõnelesid samal kalmukünkal mullu kaks ajaloo elavat tunnistajat, kes on praegugi siin kirikus meie keskel. Heli Susi ja Agu Kull olid tookord, 71 aastat tagasi, üsna noored, aga oma perekondliku päritolu tõttu olid nad ajalookeerises, kõige olulisemate sündmuste tunnistajad.

Jah, nagu me teame, täna 71 aastat tagasi rebiti Pika Hermanni tornist sinimustvalge lipp. See asendati veripunasega. Just samal päeval pidas Otto Tiefi juhitud legendaarne Eesti Vabariigi Valitsus Läänemaal, Ridala kihelkonnas, Põgari palvemajas oma viimase istungi, et seejärel lahkuda kodumaalt ning jätkata võitlust välismaal. Selle valitsuse oli moodustanud – neli päeva varem – professor Jüri Uluots, kes oli ime kombel pääsenud Stalini timukate käest.

Nagu me kõik teame – aga ma kordan seda nooremate kirikuliste jaoks siiski – vastavalt Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseadusele oli Jüri Uluots viimase seadusliku peaministrina automaatselt Vabariigi Presidendi ülesannetes. Ta moodustas kahe okupatsiooni vahetudes uue, seadusliku Eesti valitsuse, et rõhutada riigi kestvust mitte ainult de iure, vaid ka de facto. Ja ka selleks, et jätkata tegeliku vastupanu juhtimist. Rahvusvahelise õiguse ja meie oma riigiõiguse seisukohalt kestis Eesti Vabariik katkematult edasi.

Nagu me samuti teame, ei pääsenud suurem osa Otto Tiefi valitsuse liikmetest vabasse läände, vaid saadeti hoopis karmi itta. Enamgi veel, mõned neist mõrvati. Nad olid tookord asunud lootusetuna näivasse võitlusse, aga nad tegid seda siiski. Nad suutsid tuua oma isikliku heaolu ohvriks oma maa ja rahva, oma riigi tuleviku nimel. Ja sellega on nad kirjutanud särava lehekülje Eesti riigi ajalukku.

Kallid kirikulised!

Alles paar aastat tagasi tajusid paljud meie hulgast – võib-olla nooremad iseäranis – ,et vabadus on loomulik ja iseenesestmõistetav nagu puhas õhk ja vesi. Aga puhas õhk ja vesi ei ole iseenesestmõistetavad! Samasugune on lugu vabadusega. Viimasel ajal oleme hakanud rohkem mõistma, et vabaduse kaitsel tuleb seista, vabaduse nimel tuleb pingutada. Ja mitte ainult riigi ametkondadel, vaid igaühel. Riik saab olla ainult nii tugev, kui tugevad on tema kodanikud.

Vastavalt Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseadusele oli Jüri Uluots viimase seadusliku peaministrina automaatselt Vabariigi Presidendi ülesannetes.

Tajume aina selgemalt, et vanad ohud – sõjalised ohud – pole kusagile kadunud. Otse vastupidi – need on kasvanud! Samas on täide läinud meie varasem ennustus: uued, 21.sajandile omased ohud lisanduvad ehmatava kiirusega. Euroopa lõunapiir – Vahemeri – on muutunud põgenike sillaks. Euroopa on silmitsi väljakutsega, mida ta pole kogenud paljude sajandite vältel.

Looja on hoidnud Maarjamaad! Siin on väga hea – looduse poolest sobivad elutingimused. Siin on puhast õhku ja magedat vett. Siin on palju metsa, sood ja raba. Ja palju vaikust. Siin on põldu ja karjamaad. Nõnda oli see ka seitse aastakümmet tagasi, mil Eesti metsavennad leidsid oma kodumaal küllalt turvalisi pelgupaiku. Nõnda oli see ka Järvamaal. Ja ma tunnen suurt rõõmu, et just äsja pühitseti siin seinal mälestustahvel selle maakonna kunagistele metsavendadele.

Kallid kaasteelised!

Siin selles aegunäinud pühakojas on eriti sobiv meenutada, et just Järvamaalt ja Paidest sai alguse Konstantin Pätsi tee poliitikasse

Neil päevil seitse aastakümmet tagasi lahkus sellelt maalt seitse sajandikku tema rahvast. Viimase kümne aasta jooksul on meilt läinud samasugune osa meie inimesi. Kas me siis sellist Eestit tahtsimegi? Muidugi on see valus küsimus, aga seda ei saa jätta esitamata.

Vabadus ja kitsikus! Sellele ei osanud me mõelda veerand sajandit tagasi, kui alles unistasime oma vabadusest, kui Laulev revolutsioon oli ülev, kui Eesti kodanikud ulatasid üksteisele käe ja moodustasid komiteesid. Eesti Kongressi kokkuastumisest möödus tänavu kevadtalvel 25 aastat.
Mida saaksime praegu paremini teha? Olen korduvalt osundanud kirjanik Jaan Krossi, kes juhtis juba eelmise sajandi lõpukümnendil meie tähelepanu olulisele tõsiasjale – Eesti igapäevakeelest on kadunud sõna „ligimesearmastus“. Me arvame, et tehnilised leiutised toovad viimaks lahenduse meie muredele. Paraku meie hinge kõige keerukamad vajadused ei lahene tehniliselt. See tõde kehtib ühtaegu iga üksiku inimhinge kui ka kogu rahva kohta. Kui rahva hinges ei ole ühendavat jõudu, kõikeliitvat väge, on see rahvas nagu koorem liivaterasid, mida isegi kerge tuuleiil jaksab pillutada.

Kallid vastupanuvõitluse päevalised!

Meie, eestlased, oleme väga vana rahvas. Me oleme siin asunud vähemalt viis tuhat aastat. Paljud suurrahvad on meie kõrval uustulnukad. Aga isegi meie riik on vana ja väärikas! Riigi 100. sünnipäevale vastu liikudes oleme moraalsed ja vaimsed tänuvõlglased selle riigi rajajate ees, kes said omal ajal hakkama uskumatuga: „Aga ükskord on Eesti riik!“

Täna on sobiv päev kinnitada meie tänuvõlga. Riigi suurjuubeliks tuleb auvõlad lunastada! Siin selles aegunäinud pühakojas on eriti sobiv meenutada, et just Järvamaalt ja Paidest sai alguse Konstantin Pätsi tee poliitikasse, mida kroonis Eesti esimese valitsusjuhi ja Eesti esimese presidendi tiitel.

Kallid kirikulised!

Vaade Paide katustele, esiplaanil Paide Püha Risti kogudus Foto Urmas Saard

Vaade Paide katustele, esiplaanil Paide Püha Risti kogudus. Foto: Urmas Saard

Kõige lõpuks tahan südamlikult tänada kõiki, kes kogu hingega aitasid kaasa tänase vastupanuvõitluse päeva pühitsemisele. Ennekõike suur tänu peapiiskopile, kes jätkab oma eelkäija pühendumust. Suur tänu abipraostile ja Püha Risti koguduse õpetajale tänase väärika talituse eest!

Suur tänu organistile ja lauljatele kauni hingestatud elamuse eest!

Ma tahan Konstantin Pätsi Muuseumi nimel veel kord tänada kõiki neid, kes olid meiega hommikul Tallinna Metsakalmistul avaldamas austust Otto Tiefi valitsusele ja selle sangarlikule vastupanule.

Tänan kõiki, kes asetasid küünlaid ja lilli.

Me täname lahkeid Järvamaa ja Paide võõrustajaid! Ja muidugi täname üht erilist järvakat – väsimatut proua Elle Leesi, kelle ettevõtlikkuseta oleksid paljud asjad olemata.

Ja kõige viimaks, kallid kirikulised, aitäh, et võtsite vaevaks tulla siia iidsesse Püha Risti kirikuuse, andmaks au meie kadunud suurmeestele. Üheskoos hoiame oma mälu ja see teeb meid tugevaks!
Õnnistusrikast vastupanuvõitluse päeva jätku meile kõigile! Põlegu igal aastal sügiskuu 22. päeval vähemalt ühes Eesti pühakojas 16 küünalt!

Suur tänu!

Comments are closed.