1. septembril tähistas Sindi muuseum sama mälukeskuse looja Olga Kalda sajandat sünniaastapäeva koduselt piduliku koosviibimisega, ühtlasi esitleti tähtpäevaks koostatud raamatut „Aja jälg Sindi Muuseumis“.
Kohtumine isiksusega inimlikkuses
Viis päeva on ülimalt meeldejäävast sündmusest möödas ja saadud elamused kammitsevad endiselt mõistust, mis peaks tegema valiku peamisest. Paraku tõrgub mälu endale aru andmast, et kokkuvõtvat kirjatükki koostades pole mõeldav kõigest üksikasjaliselt jutustada. Ometi on hästi tähtsaid üksikasju nõnda palju, et nendest rääkimata jätmine muudab meele nukraks ja paneb kahtlema, kas olen üldsegi suutnud midagi jagada nendega, kellel polnud võimalik mälestusväärsel päeval osaleda.
Usun, et siin vahendamata jäänud kuuldust-nähtust oskab edaspidi oma vanavanemast palju enamat jutustada Liisi, kes tuli muuseumisse pärast esimest koolipäeva. Kindlasti oli huvitav, südant soojendav ja võibolla mõndagi uut kuulda ka Olga pojatütrel Elol, pojapojal Raimol ja minial Seljel. Nii Olga lähedaste kui kõigi teiste külaliste jaoks oli kahtlematult eriti liigutav Urve Lusmägi mälestuste laeka avamine. Isiklikult vahetu läbielamise edasiandmine jutustaja emotsioone nähes ja kuuldes on alati märksa väärtuslikuma sisuga, kui raamatust lugedes või fotolt vaadates. Ühena episoodidest kirjeldas Lusmägi Olgat kui väga sügavalt osavõtlikku inimest. Praegugi Sindis elav väga töökas, kuid vähema mõistmisega noormees ei saanud hääletuskasti juures osaleda. Olga leidis nukra ja nõutu noormehe jaoks lihtsa kuid nutika lahenduse, et inimene ei peaks ennast teistest alaväärsemana tundma. Ta tegi seda, mida ametnik oma igapäevaste ülesannete asjalikkuses poleks olnud kohustatud tegema. Väga hea näide!
Loe edasi: Sindi muuseumi aupäeval läks hinge esmakordselt kuuldud laul „Credo“