Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

september 2015
E T K N R L P
« aug   okt »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Trivimi Velliste kõne Coudenhove Kalergi medali vastuvõtmisel Münsteris

Täna õhtuks oli kutsutud Saksamaale Euroopa-Uniooni Münsteri osakonna poolt määratud Coudenhove-Kalergi medalit vastu võtma Vytautas Landsbergis Leedust, Dainis Ivans Lätist ja Trivimi Velliste Eestist.

Trivimi Velliste Foto Urmas Saard

Trivimi Velliste. Foto: Urmas Saard

Euroopa-Uniooni Münsteri osakond Saksamaal määrab iga kahe aasta tagant Coudenhove-Kalergi medali mõnele eurooplasele, kellel on väljapaistvaid teeneid Euroopa ühtsuse edendamisel. Tänavune auhind määrati Balti riikide laulvale revolutsioonile, mis aitas kaasa Berliini müüri langemisele ja Saksamaa taasühinemisele veerand sajandit tagasi.

Medali vastuvõtmisel esines Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees kõnega, mis on eestikeelses tõlkes täies mahus allpool ära toodud.

Esmalt tahaksin ma tänada oma lahkeid võõrustajaid võimaluse eest olla täna õhtul siin Münsteris selles auväärses saalis selle auväärse kuulajaskonna ees. Ja muidugi tahan ma tänada nende asjaolude, selle tunnustuse eest, et ma täna olen siia kutsutud. Tahan Eesti nimel tänada, et meid on tähele pandud ja esile tõstetud.

Mu daamid ja härrad!

Krahv Richard Nikolaus von Coudenhove-Kalergi oli kahtlemata üks suuremaid Euroopa visionääre. Kui ta 1923. aastal esitas oma kuulsa nägemuse ühtsest tuleviku Euroopast, oli Nõukogude Liit juba sündinud – vaid aasta varem. Verine kodusõda ja terror olid võitnud, revolutsioon oli kägistatud. Esimesed koonduslaagrid olid loodud.

Krahv unistas sõdadeta Euroopast. Aga ajalugu tahtis teisiti. Pärast Versailles rahulepingut ja 1929. a. suurt majanduskaost oli selge, et vabadus ja turg iseenesest ei taga midagi. Minu kodumaa Eesti oli osa saagist, mis jagati kahe sõbra, Hitleri ja Stalini vahel. Nad purustasid suures üksmeeles Euroopa suurriigi Poola ega jätnud väiksematele palju võimalusi.

Minu esimene ühiskondlik mälestus – olin siis kuueaastane – on seotud Stalini surmaga. Valjuhääldajad huilgasid mu kodulinna Tartu tänavail. Olin kodus oma ema ja nelja-aastase õega. Ema käsutas meid mõlemaid püsti seisma, kui kogu Nõukogude impeerium andis viimset au oma diktaatorile. Muidugi polnud mu ema stalinist, aga ta tegi seda igaks juhuks, teades, et lapsesuu ei valeta. Ma võinuksin ju järgmisel päeval õues teistele lastele lobiseda, mida ma Stalini ärasaatmise ajal tegin.

Samast ajast mäletan üht kartulikeldrit linna lähedal maal, mida püüti minu eest varjata. Seal varjas end üks metsavend – noor Eesti vastupanuvõitleja. Ma võinuksin ta tahtmatult oma jutukusega reeta.

Eesti tuleviku üle pidid otsustama selle maa seaduslikud kodanikud – need, kes olid kodanikud 1940. aastal ja nende järeltulijad. Sellega rõhutas Eesti, et ta pole riigiõiguslikult mitte kunagi Nõukogude Liitu kuulunud. Okupeerimine ja annekteerimine olid algusest peale õigustühised.

Eesti vastupanu võõrriikide vägivallale algas kohe – olgu aktiivselt või passiivselt – ja kestis pool sajandit. Kui lõppes metsavendlus, jätkus see lausutud ja kirjutatud sõnaga, mis jõudis ringiga tagasi meieni, Eesti rahvani – raadiosaatjate kaudu Münchenist. Ka 45 Eesti, Läti ja Leedu allkirjaga Balti apell 23. augustist 1979 oli üks samm selles nüüd juba veretus vastupanus.

Mu daamid ja härrad!

Ma olen palju mõtisklenud selle üle, miks ja kuidas me vabaks saime. Kaks aastakümmet tagasi, mil esindasin juba oma riiki ÜRO-s, möönsid mitmed mu kolleegid, teiste maade suursaadikud, seltskondlikus vestluses, et Balti riikide taasilmumine Euroopa poliitilisele kaardile oli nende jaoks suur ime – nad ei uskunud, et see kunagi juhtub.

Kui suur oli meie endi panus? Kas olime kaptenid pähklikoores? Üks on kindel: Nõukogude impeerium oli algusest peale rajatud halvavale hirmule. Oma elu kaotamiseks polnud palju vaja. Seetõttu on need meie eelkäijad, kes suutsid hirmu ületada, kahtlemata suured sangarid – ilma igasuguse paatoseta. Hirmu ületamine tekitas hirmu Kremlis!

Head kaasteelised!

Ma näen sügavat sümboolikat tõsiasjas, et Euroopa ühtsuse medal ulatati mulle just Münsteris, ajaloolise rahu linnas. Minu jaoks sümboolne on aastaarv 1947, mil okupeeritud Eestis sündisin mina ja okupeeritud Münsteris sündis Europa-Union´i osakond.

Üheks pöördehetkeks minu kodumaa vabanemisel oli aprill 1988, mil Eesti muinsuskaitseliikumine tõi Tartu tänavatele suurel hulgal sinimustvalgeid lippe – Eesti rahvus- ja riigilippe, mille näitamine tõi Nõukogude okupatsiooni ajal endaga kaasa kõige karmima karistuse. Sinimustvalgete lippude massiline ilmumine tähendas – tagasiteed enam ei ole! Ka nn rahva vaikiv enamus ületas endas hirmutunde.

Teiseks oluliseks pöördehetkeks oli 24. veebruar 1989, Eesti Vabariigi 71.aastapäev. Riigi sünnipäeva pühitsemine veel aasta varem oli karmilt takistatud. Sel päeval aga kuulutasime välja Eesti kodanike komiteede liikumise ja Eesti Kongressi valimised. Alustati Eesti Vabariigi kodanike registreerimist, et koostada valijate register. Eesti tuleviku üle pidid otsustama selle maa seaduslikud kodanikud – need, kes olid kodanikud 1940. aastal ja nende järeltulijad. Sellega rõhutas Eesti, et ta pole riigiõiguslikult mitte kunagi Nõukogude Liitu kuulunud. Okupeerimine ja annekteerimine olid algusest peale õigustühised.

Eesti muinsuskaitseliikumine ja Eesti kodanike komiteede liikumine olid kaks murrangulist hoovust nn laulvas revolutsioonis. Ja kui äsja ulatati mulle auväärne Euroopa ühtsust sümboliseeriv medal, mõtlesin ma eelkõige neile kahele liikumisele, kes on selle medali tegelikud adressaadid. Aga ma mõtlesin ka kõigile ülejäänud liikumistele Laulvas reolutsioonis, mis oma erinevate pillirühmade ja erinevate, kõrgemate ja madalamate toonidega meenutavad mulle nüüd tagasivaates Ludwig van Beethoveni 9. sümfooniat – ja iseäranis „Oodi rõõmule“.

Head võõrustajad, mu daamid ja härrad!

Meie, eestlased, oleme tänulikud, et meid ei ole unustatud. Oleme tänulikud, et meis nähakse osa Euroopast. Oleme õnnelikud, et võisime lisaks unistustele ka tegelikkuses naasta Euroopasse. Oleme uhked, et saame üheskoos kanda euroopalikke väärtusi tulevikku.

Ja lõpetuseks – ma näen sügavat sümboolikat tõsiasjas, et Euroopa ühtsuse medal ulatati mulle just Münsteris, ajaloolise rahu linnas. Minu jaoks sümboolne on aastaarv 1947, mil okupeeritud Eestis sündisin mina ja okupeeritud Münsteris sündis Europa-Union´i osakond.

Ma tänan oma kodumaa Eesti nimel veel kord mulle osutatud au eest. Mul on suur heameel, et samasugust au on osutatud meie saatusekaaslastele Lätile ja Leedule.

Ma õnnitlen Saksa rahvast peatselt saabuva Saksamaa taasühinemise 25. aastapäeva puhul. Ma loodan, et Euroopa võib elada rahus järgmised kümme tuhat aastat!

Uudist toimetanud Urmas Saard

Comments are closed.