Lõppenud nädala reedest pühapäevani võis Peipsiääre valla Vana-Kasepää küla ambulARTooriumis nautida vene filmi päevadel näidatud dokumentaal-, multi- ja mängufilme.
Juba enne ametlikku avamist alustati keskpäeval Nukufilmi Lastestuudio animatsiooni töötoaga, millele järgnes vabatahtlike abiliste ja hooandjate pidulaud. Linastusid filmid „Olga“ ja „Ivanipäev“. Üldse oli kavas kolme päeva peale kokku 16 filmi, aga filmipäevade avamiseks valiti esilinastuseks “Kasepää laterna magica”, mille režissöör on Kaisa Sammelselg. 14 minuti pikkune dokumentaal jutustab vene filmi päevadest. Lühikese avatervituse ütles ambulARTooriumi õuele kogunenud rahvale kogu ettevõtmise peamine eestvedaja Annika Haas.
Esilinastusele järgnes Eesti-Ukraina folkmuusikat mängiva ansambli Svjata Vatra (‘püha tuli’) kontsert. Ruslan Trochynsky alustas trombooni puhumisega, jalutades ja mängides ka kõige tagumistes ridades istuvate kuulajate juures. Teiseks muusikariistaks on Ruslanil vikat ja muidugi ei puudu ka vokaalne hääl, mida saadavad Martin Aulis löökpillidel, Arlet Tiigi basskitarril, Madis Pilt akordionil ja Juhan Suits põispilli, Eesti torupilli, vilepilli, parmupilli või sarvega. Kaks viimast laulavad samuti koos Ruslaniga. Õhtu edenedes muutus ka rahvas järjest tempokamaks: tantsis lava ees hüpeldes ja ussitantsu pikalt vedades. Annika pani korraks kaamera kõrvale ja võttis viiuli. Juhan astus samuti lavalt maha ja nii musitseerisid nad kahekesi võimalikult rahva seas. Ka pärast seda, kui ansambel oli viimase ja kordust palutud loo esitanud, jätkati hoogsalt kontserdiga edasi.
Pimeduse saabudes vaadati ööfilmina „Kombinaat „Nadežda““. Draama valmis režissöör Natalya Meshchaninova tööna.
Samal ajal sai külastada naaberkülas Varnjas välja pandud Voronja galeriid, mis on avatud üksnes suvekuudel. Galerii asutaja on Raul Oreškin. Käesoleva suve näitus “Comeback” on pühendatud kalurimaja paadikuuris neile, kes on kunagi olnud head kunstnikud, kuid kes pole ammu kunsti teinud. Ka väljapool paadikuuri on huvitavaid vaatamisi. Pärnakad mäletavad omaaegse Acadeemia Non Grata päevilt Jan Kaus’i, kelle kaks suuremõõtmelist tööd paistsid kaugemal aiamaal hästi silma.
Voronja galerii perenaine Kaili Kask on samuti pärit Pärnust. Ta on väga sõbralik ja külaliste suhtes äärmiselt osavõtlik. Aegsasti enne Peipsi äärde jõudmist muretsesin öömaja pärast. Kailil oli võimalik pakkuda väga tagasihoidlikut lehtlat, kus saab reformvoodi peal magamiskotiga magada. Ta kartis, et äkki on liiga vilets, aga kartus osutus asjatuks. Midagi paremat olnuks raske ette kujutada. Tunnitee kauguselt läbi öö kõndides valgustasid kottpimedat külade vahelist teed eredalt paistvad taevatähed ja üksikud tulukesed kitsa tänava servas asuvate majade akendest. Viimaks, Kasepäält Voronja galerii õuele jõudes, lummas öist rändurit loendamatu hulk aeda valgustavat tulukest, ka ööbimiseks valmis seatud aseme jalutsis. Küll ajahambast puretud puitarhitektuur, aga oma ajas siiski täiuslikult kõigega kokkusulanduv asjade vaim oli sama hea nagu aastate eest kogetud nelja tärni hotelli mugavus Atlandi ookeani saarel. Mõtlesin, miks otsida eksootikat tuhandete kilomeetrite kauguselt, kui midagi enamatki asub siinsamas Eestimaa veerel.
Hommikul lahkusin külast tuldud teed pidi, mida siis ääristasid sibulatega kauplejad. Ostsin sibulateelt koju kaasa ühe pikliku võrgutäie värvilisi kibedama ja maitsvama maitsega mugulaid.
Urmas Saard