Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

juuli 2015
E T K N R L P
« juuni   aug »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Ülle Jantson: pärimusmuusika festivali päälik on minu kursakaaslane

Pühapäevaga lõppes paljude jaoks pikisilmi oodatud XXIII Viljandi pärimusmuusika festival, kus jätkus aega ka külalistega vestlemiseks. Alljärgnevalt mõned huvitavamad märkused jutuajamistest.

Festivali juhuslik kohtumine

Juhuslik kohtumine Ülle Jantsoniga Pärimusmuusika aida esisel Foto Urmas Saard

Juhuslik kohtumine Ülle Jantsoniga Pärimusmuusika aida esisel. Foto: Urmas Saard

“Otsustasin, et sel suvel üle kolme korra lavalaudele ei roni,” ütles Ülle Jantson, Sindi lasteaia muusikaõpetaja. Pärnumaal teatakse teda hästi pereansambel Rannarada esinemiste tõttu, eriti Paikusel ja Sindis. Näoraamatus tutvustab ta ennast ka sahmerdajana Endla Jazzklubi teatrikohvikus. Aga Ülle on olnud üks Viljandi folgi sünnitajaidki ja pärimusmuusika festivali päälik Ando Kiviberg tema kunagine kursakaaslane.

„Pärast keskkooli lõppu 1989. aastal läksin õppima Viljandi Kultuurikolledžisse koorijuhtimist. Samal aastal võeti vastu ka esimene lend rahvamuusikuid, täiesti esimest korda Eestis. Kuna meil olid paljud loengud koos ja muusikutele oli kohustuslik osalemine rahvamuusikakapelli tundides, sattusingi kuidagi paralleelselt rahvamuusika eriala kõrvale õppima. Tänu esimestele õpetajatele Ene Lukkale ja Anneli Kondile ja meie fännile Ants Johansonile sattusime 1991. aastal esimest korda Rootsis Faluni Folk Music festivali eel toimuvasse rahvusvahelisse noorte rahvamuusikute laagrisse. Ammutasime sellest kohtumisest ja samal ajal toimuvast Faluni festivalist niipalju kui jaksasime – see oli hoopis teine maailm, kui siinne kapellikeskne rahvamuusika esitamine,“ meenutas Ülle veerandsaja aasta tagust aega.

Südant soojendavalt

XXIII Viljandi pärimusmuusika festival

XXIII Viljandi pärimusmuusika festival. Foto Urmas Saard

Ta ütles, et juba samal aastal, aga eriti aasta hiljem pärast sedasama laagrit olid nad kindlad, et Eestis peab samuti sellisel viisil rahvamuusikat tutvustama ja propageerima. „Nii me kursusekaaslaste ja paari sõbraga 1993. aasta mais esimese folgi ja augustis üleriigilise noorte pärimusmuusika laagri käima tõmbasimegi. Olin ise festivaliga seotud kuni 2008. aastani, laagrite eestvedamisega jätkasin siiski mõned aastad kauem.“

Ülle jutustusest ei jäänud kahtlust, et kogu ettevõtmine võttis uskumatu tempoga pöörded üles, soojendas südant ja võitis ülikiirelt populaarsust. „Kogu tiim ja vabatahtlikud ja esinejad – seda ei tehtud raha pärast, vaid usust, et suur asi on sündinud!“

Esimestel aastatel tegeleti väga mitmete asjadega korraga. Üllele meeldis väga nautida publiku rahulolu. „Võimas oli vaadata, kuis muusika inimesi kõnetas, jalad tatsuma pani, naeru näole tõi. Ma polnudki väga kurb, et korraldustöö tõttu väga paljud head kontserdid kuulamata jäid.“ Ta tunnistas, et praegu ongi harjumatu tunda ennast kutsutud külalisena ja mitte olla üks sellest vahvast ja endiselt õhinapõhiselt toimivast meeskonnast. Ülle sõnul on festivali loo väga hästi kirja pannud Ando Kiviberg, keda soovitab huvilistel tingimata lugeda.

Tase professionaalne

„Anna palun mõned täpsustavad küsimused, sest muidu jäängi muljetama…smile emoticon,“ palus mõnusa jutuga vestluskaaslane. Mind huvitab, kuidas on festival kahe aastakümnega ajas muutunud?

„Festival on kasvanud ülisuureks. Samas loodan, et see enam ei paisu. Publikul peab olema mugav, hetkel veel on.“ Tema hinnangul on muusikalise poole pealt programm muutunud väga professionaalseks. „Õpetatakse ju juba aastaid nii Eestis kui välismaal rahvamuusikat kõrgkoolides, mistõttu on suur osakaal noortel muusikutel, kes oma instrumenti võrratult valdavad või keerulisi seadeid usutavalt esitavad.“ Viljandi folgilt ei meenunud Üllele mitte ühtki bändi või esinejat, kes esitaks muusikat noodist. „Lood on enda sisse nii armsaks mängitud, et selle edasiandmine ja publiku nakatamine tuleb tõelise sära ja energiaga.“ Samas meeldib talle võibolla isegi rohkem kuulata ka üksik ehk külapillimehi ja väiksemate koosseisude lihtsamaid pärimusmuusika tõlgendusi. Samuti meeldib väga, et õpitoad ja koolitused on endiselt festivali tähtsaks osaks.

Aida kohviku esisel

Katre Kaseleht ja tema tütar Sänni Lee XXIII Viljandi pärimusmuusika festivalil muuseumi hoovis Foto Urmas Saard

Katre Kaseleht ja tema tütar Sänni Lee XXIII Viljandi pärimusmuusika festivalil muuseumi hoovis. Foto: Urmas Saard

Palusin rääkida ka Ülle enda esinemistest, sest rumalal kombel ei jõudnudki ühelegile tema osalusega kontserdile. „Oli õnn, et ka selle aasta festivalil käe valgeks sain. Oleme algusest peale korraldustöö kõrvalt ise alati lavalaudadel särada saanud. Sel aastal kogunes üheks looks minu kursusebänd, esimese lennu rahvamuusikute ansambel „Alle-aa”, et olla kaastegevad meiega samal ajal näitekunsti õppinud Gaute Kivistiku ja Margo Miti kavas ehk siis „Minu isa oli ausus ise” kontserdil kultuurimaja hoovis.“ Muidugi võttis ta õhtutundidel pilli kätte aida ees kohvikus, kuhu eelnevatelgi aastatel on kogunenud teisedki sõbrad-tuttavad pillimehed, et ühismängu nautida.

Vihmast hoolimata

Ammune hea tuttav on ka Katre Kaseleht, hetkel Tramburai ja Bamba noortelaagri vabalava juhendaja. Kohtusin temaga muuseumi hoovil. Kui vihmasabin sundis märjakartlikumaid kuulajaid vabastama istekohti püsti seisvatele vihmakeepide kandjatele, siis Katre ja tema Sänni-Lee, kes 25. juulil sai aasta ja kaheksa kuu vanuseks, nautisid rõõmsal meelel muusikat ja vihmapiisaksid ühesuguse lustiga päris lageda taeva all. Ka Katre oleks tahtnud pikemalt pärimusmuusika festivali elamusi jagada, aga Sänni-Lee oli oma elava liikumisega veelgi sõnakam.

Vabadus

Amanda koos oma ema Kadri Vallimäega XXIII Viljandi pärimusmuusika fesitvalil Foto Urmas Saard

Amanda koos oma ema Kadri Vallimäega XXIII Viljandi pärimusmuusika fesitvalil. Foto: Urmas Saard

Kadri Vallimäe on Viljandi Kutseõppekeskuse toitlustamise erialade kutseõpetaja. Folgi esimesele päevale tuli Kadri koos oma tütre Amandaga, kes on praegu peaaegu sama ealine nagu tema ema oli 23 aastat tagasi. “Viljandi pärimusmuusika festival on olnud minu iga aastases suve meelelahutusprogrammis üle paarikümne aasta,” kinnitas Kadri oma kiindumust pärimusmuusikasse. “Kõigil aastatel toob festival kokku erinevaist paigust folkloori esindajaid, kes esitlevad meile oma kultuuri ja eelistusi. Mõeldes, mis on nende aastatega muutunud, siis kõige enam olen ma selleks ise. Kunagi jooksin väikse tüdrukuna vanema õe ja venna kannul, nüüd jalutan festivali alal oma teismelise tütrega.”

Neljanda päeva hommikul pidi Kadri kurvastusega tõdema, et on juba väsinud, aga sammus päeva peale ikkagi vapralt linna.” Aga hing on kõigele vaatamata rõõmus! Laupäevasel Svjata Vatra kontserdil sain tunda hingeliselt, mida tähendab vabadus. See oli ülev tunne, kui Kirsimäge täitnud kontserdi publik süütas Ukraina toetuseks tuled, käivitasid nutitelefoni lambi. Folk ühendab rahvaid rasketel aegadel. Pidupäeval rõõmustame ja tantsime koos, väljendamaks oma heameelt,“ rääkis Kadri.

Urmas Saard

Comments are closed.