Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

juuli 2015
E T K N R L P
« juuni   aug »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Saaremaal võib kohata nii Jumala silma kui vesipüksi

Mari Suurväli Foto Urmas Saard

Mari Suurväli. Foto: Urmas Saard

Teele

Presto buss sõidab aegsasti Endla ette. Firma nimi on õige, aga Saaremaale minev seltskond kõhkleb, kas buss ikka on kõige õigem. Igaks juhuks läheb Mari asja lähemalt uurima. Mari on Väärikate klubi esinaine, kelle korraldamisel reis nii liikmetele kui teistelegi 50+ ealistele toredatele väärikatele teoks tehakse. Selgub, et tellitud väikebuss ei jõudnud reisilt määratud ajaks tagasi ja nii saadeti asendusena suurem ja palju avaram buss. Mis meil selle vastu saaks olla. Bussijuhtki on väga tore mees!

Täpselt kell 7 asume Pärnust teele. Päikesepaisteline hommik tõotab kaunist ilma ja meeldivaid elamusi kogu päevaks, aimamata, millised üllatused veel enne pika päeva lõppemist seltskonda ees ootavad. 72 kilomeetrit Virtsuni läbime märkamatu kiirusega. Mari räägib üldandmete põhjal pisut Saaremaast ja reisi peamisest eesmärgist.

Euroopa Liidu keskmesse

Eesti kõige suurem saar on Läänemeres Gotlandi järel suuruselt teine, pindalalt 26723 km2. Põnev on teada, et Euroopa Liidu geograafiline keskpaik paiknevat Saaremaal Kärla vallas, aga sinna me sedakorda suunda ei võta. 16 omavalitsusega Saare maakonda kuuluvad peale Saaremaa veel Muhu ja Ruhnu. Elanikke on 32 800 ja asustustihedus 12.3 inimest ruutkilomeetril. Seega üsna hõredalt asustatud. Kuressaare sai linnaõigused 1563. aastal, praegu on elanikke pisut üle 14 000. See meie peamine peatuspaik saabki olema ja kindlasti peavad kõik kogunema kella neljaks aadressile Pargi 5a, mis on kunagi olnud Viktor Kingissepa kodu. Meie sooviks pole siiski sedakorda tutvuda tuntud kommunisti elulooga, vaid minna kuulama Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikku Julia Laffranque’d.

Regula Foto Urmas Saard

Regula. Foto: Urmas Saard

Kuivastu sadamas saame ilma järjekorras ootamata piletid hõlpsasti kätte. Eemalt läheneb Regula. Sellele lubataksegi peale sõita. Et ilm on meeldivalt ilus, sammun treppidest laeva ülemisele tekile. Minuga ühinevad Jaan ja Ago ja veel üks naine. Meestega kisub jutt päevapoliitikale, kuigi võiks puhkepäeva ka lõdvemalt võtta. Pool tundi saamegi merereisi nautida ja juba puudutavadki bussi rattad Kuivastu sadamas kuiva maad.

Puudulikud teadmised päevauudistest

Bussis küsib keegi, millises tunnelis eelmisel päeval hirmus õnnetus juhtus. Keegi polnud uudist algusest lõpuni kuulnud ega lugenud ja seepärast pakutakse tuntumaid tunneleid, isegi Prantsusmaa ja Inglismaa vahelist poolesaja kilomeetrist ühendust. Siiski arvatakse, et La Manche’i tunnel ei saaks see olla, kuna sellel merealusel teel veetakse autosid rongiga.

Muhus asuvas Liiva külas teeme Konsumi kaubamärki kandva kaupluse juures väikese peatuse, et saaks kuulsat Muhu leiba osta. Mari soovib päevalehte osta. Paraku ei ole veel Muhu leib letile jõudnud ja päevalehtede valik on eelmise päeva kuupäevadega. Viimaks saab ühe reisiseltsilise nutitelefonist lugeda, et jutuks olnud õnnetus juhtus hoopis Norras Bremangeris asuvas Skatestraumi tunnelis, kus tsisternhaagis pääses veoki küljest lahti, purunes ja plahvatas.

Mari teeb järgmise ettepaneku peatuda mõni minut ka Roomassaare sadamas. Sinna jõudmise aega otsustab Jaan kasulikult sisustada ja istub juhi kõrvale mikrofoni juurde, et rääkida Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva tähistamise mõtetest. Jaan soovitab toetada Jüri Kaske ja tema mõtet seoses Toris asuva Eesti Sõjameeste Mälestuskirikuga.

Roomassaare jahisadamasse jõudes hakkab mobla taskus pinisema. Telefonivestlus läheb märkamatult nii pikale, et ei teagi, millal rahvas uuesti bussile istus ja liikuma läks. Õnneks Jaan märkas ja pidas bussi kinni. Roomassaare kohvikus võinuks muidugi tassikese kohvi juua ja pisut rohkem ringi vaadata. On ju sadam valitud parimaks Eesti väikesadamaks ja kannab Sinilippu alates 1998 aastast. Ilusa vaatega on umbes 100 jm. kivikaid. Ujuvkaide ääres jätkub kohti 60 külaliste alusele. Sadamasse pääsevad alused max süvisega 3 m ja pikkusega 30 m.

Võluv vaade Saaremaa pealinnale

Kuressaare raekoda Foto Urmas Saard

Kuressaare raekoda. Foto: Urmas Saard

Kuressaares astume bussilt maha spa hotell Rüütli juures. Linn on väike ja mitte kuhugile pole kauge jalgsi minna. Enamikke huvitab lossis asuv Saaremaa Muuseum. Olin juba varem lugenud, et Kuressaare konvendihoone on hilisgooti stiili linnuseehituse suurepärane näide ja kasutan veelgi laenatud hinnangut: „Välisarhitektuuri äärmise ranguse ja monumentaalse raskepärasusega liitub orgaaniliselt sisemuse maitsekas arhitektoonika ja dekoor, mis oma lihtsusele vaatamata pääseb hästi mõjule.“ Täiendavatest märkmetest saan teada, et hoone külje pikkus on 43 m, põhjanurgas kõrguva võimsa seitsmekorruselise Kaitsetorni kõrgus 37 m. Välismüüride peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik taastati ’80-te aastate esimesel poolel.

Kaitsekäiku mööda on hõlbus ja põnev kõrguses liikuda. Küllap oli sama hõlbus linnuse ühest tiivast teise liikuda ka vahiteenistusel, kes jälgis ümbrust ja vajadusel vaenlastki eemale peletas. Praegu on huvitav sealt linna kõigi nelja kandi pealt vaadata.

Ülevalt on huvitav jälgida sedagi, kuidas 13. sajandist pärit piiskopi linnusehoovi püstitatakse parajasti Saaremaa ooperipäevade tarbeks 2000 külastajat mahutavat ooperimaja. Juba kaheksandat suve võõrustab Kuressaare oma ooperipäevi, mis toimuvad ajavahemikul 20.-26. juuli.

Mina ooperipäevadest osa ei saa, sest plaanid on teistsugused. Selle asemel kasutan võimalust istuda peakorruse suurepärase akustikaga saali toolidel, mis valmistatud kohalike meistrite poolt sajandivanuse mööbli eeskujul. Arvatavasti toimusid siinsete võlvide all mõnikord ka piiskopkonna valitsuse istungid. Läinud sajandi algul kohandasid Saaremaa aadlikud ruumi oma maapäevade pidamise paigaks. Keskaegne ilme taastati 1976. aastal. Nüüd on see kasutusel suurepärase akustikaga kontserdisaalina. Parajasti meie kohal viibimise ajal istub keegi neiu toolil ja mängib tšellol kauneid tundmatuid viise. Istun, kuulan ja vaatan saali ehteks olevat tammepuust altarireljeefi “Maarja kroonimine”, mille loojaks peetakse Lüübeki puunikerdajat ja maalijat Jürgen Dreyer’it.

Kohtumine suurepäraste kunstnikega

Näituse Ühes majas XIV üles panemine Foto Urmas Saard

Näituse “Ühes majas XIV” üles panemine. Foto: Urmas Saard

Mõte keerleb peas minna ka mere äärde, aga teadmata lühimat teed, otsustan koos teistega sammuda peatänavale. Sisenen mõnede kaaslastega raehoonesse. Tahvlitelt lugedes saan teada, et majas asuvad Kuressaare Linnavolikogu, Turismiinfo ja Raegalerii. Liigume majas vabalt ringi. Mitte keegi ei küsi kuhu me läheme või mida teeme. Pärnu raehoones nii vabalt liikuda ei saa ja mõnedki uksed on turvaliselt lukustatud. Huvipakkuv on volikogu istungite saali laemaaling.

Raegaleriis käib ekspositsioonivahetus. Järgmisel päeval avatakse graafik Sirje Eelma ja klaasikunstnik Rait Präätsa näitus „Ühes majas XIV“. Riskin eksitada näituse üles panijaid ja poetan end arglikult paokil ukse vahelt sisse. Kõik on sõbralikud ja lubavad uudistajal takseerida ning töökäiku pildistada. Palun luba lühikeseks usutluseks ja ei keelduta sellestki. Leiame vaikse nurga volikogu esimehe töökabinetis, aga jutuajamine kestab algselt mõeldust pikemalt. Paarkümmend minutit kulub selleks, et kunsti ja sõnumi vahelist mõttelist pidet tabada. Aga kunstnikest abielupaar on minuga kannatlik lõpuni.

„Näituse nimi „Ühes majas XIV“ tähendabki seda, et teeme seda väljapanekut ühiselt Rait Präätsaga juba neljateistkümnendat korda,“ võtab Eelma vestlust juhtida. „Algul tundus, et ega meid miski muu ei ühendagi, kui elamine ühes majas. Kumbki meist teeb erinevast materjalist. Mina töötan paberil ja trükin. Rait kasutab klaasi. Temaga on hea näitust teha sellepärast, et pildid on seinal ja skulptuurid ruumis sees.“ Eelma lisab, et muidugi teevad nad ka oma erialaseid näituseid.

„Oleme siin ühe näituse kahekesi ka varem teinud. Võiks seinad mitmekordselt piltidega katta. Aga alati tuleb valikuid leida. Tekitada kooslus ja paigutada uued tööd selliselt, kuidas nad sellesse ruumi kõige paremini sobivad. Täna selgubki, kas see idee läheb korda nii kuidas me ette kujutasime.“

Prääts ütleb, et neli tööd on täiesti uued: „Võib öelda – maailma esiettekanded.“

Rait Prääts`i tööd Foto Urmas Saard

Rait Prääts`i tööd. Foto: Urmas Saard

Huvitun ratastest. 2012. a kevadel Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatud näitus „Läheb järjest kiiremaks?“ oli pühendatud klaasikunsti, joonistuse ja installatiivse skulptuuri õnnestunud sünteesi eest kunstnik Rait Prääts`i 60. juubelile ja pälvis Kristjan Raua nimelise aastapreemia, mis on vanim kunstipreemia Eestis. Prääts selgitab, et ratta sümbolis võib näha katset kujutada aja kulgu. Vankri ratta liikumises, Päikese liikumises, kõige liikumises peitub ka sotsiaalne mõõde, millesse on inimene samuti haaratud. „Ratast võib võtta täiesti klassikalise roosaknana gooti akendel. Neid on sadu ja sadu. Selle asja kohta võib öelda ka „Jumala silm“. Valgus siseneb sakraalhoonesse läbi roosakna, mida olen maalinud aastakümneid. Roosaknaid kujutavad rattad on olnud näitustel Prantsusmaal, Soomes, Lapimaal ja mujal.

Pireti juurest kaaslastega ühiselt edasi

Olen jäänud vahepeal täiesti üksinda ja märkan alles nüüd, et kõht kuulutab järjest nõudlikumal kombel oma tahtmist. Mõtlikult sammudes paelub tähelepanu purskkaevu serval hüplevale varesele. Meenuvad mitmed jutustused neist lindudest ja pean vareseid taiplikeks tiivulisteks.

Hotell Meri ees asuva Tauno Kangro skulptuuri „Suur Tõll ja Piret“ juures saan uuesti kokku suurema osaga reisiseltskonnast. Naised on lõbusas meeleolus ja teevad vägilase ning tema naise juures kõikvõimalikke naljakaid vigureid. Midagi sellest jääb ka kaamerasse. Kutsun naised jahisadama pubisse, aga neil juba lõuna peetud. Siiski saadab lõbus seltskond mind sööma. Selgub, et sadamas saan võrreldes kesklinna hindadega peaaegu poole odavamalt söönuks – kui ikka naiste juttu uskuda.

Samal ajal meelitab meremehenägu härrasmees naisi suvisele hülgeseiklusele, mille hind hulga peale ära jagatult polevatki väga hirmutav ja eksklusiivne merereis tundub üsna ahvatlevana. Aga võibolla siiski mõnel järgmisel korral.

Vesipüks Foto Urmas Saard

Vesipüks. Foto: Urmas Saard

Pargi tänavalt lahkumisega ei lõpe ootamatused

Nüüd on aeg kiirustada Pargi tänavale, kus asub Ülikoolide Keskus Saaremaal. Enne professor Julia Laffranque esinemist jutustab keskuse juht Maie Meius veidi lähemalt koolituse paigaks olevast väikesest puumajast, mille ehitas 1870. aastate paiku Köningsbergis sündinud tislermeister Friedrich Wilhelm Sohn. 1888. aasta lõpul müüs meister maja oskustöölisele ja kultuuritegelasele Eduard Kingissepale, kelle pere elas selles aastatel 1888 kuni 1939. Maja oli koduks ka kommunist Viktor Kingissepale. Praegu kuulub hoone Turu ülikoolile.

Koduteel tabab meid harukordne loodusnähtust, mida keegi meie seltskonnast polnud varem selliselt näinud. Enne tammile sõitmist märkame vee peal kahte vesipüksi. Seejärel naudime bussisõitu lausvihmas ja viivuks ilmutab ennast ka vikerkaar, hetkeks isegi topeltkujutisena.

Urmas Saard

Comments are closed.