Katre Kaseleht ja tema tütar Sänni Lee XXIII Viljandi pärimusmuusika festivalil muuseumi hoovis. Foto: Urmas Saard
Selle aastane teema “Vabadus” oli nii abstraktne, et andis tõepoolest vabaduse ka programmi koostajatele. See lai teema hõlmab kõike ja kõike annab sobitada selle deviisi alla. Nii oli Tarmo Noormaal vabadus tuua eelmisel aastal rohelisel laval laineid löönud ja terve aasta Eestit hullutanud ansambel Curly Strings põhiprogrammi. Kavalalt oli lahendatud kavapaigutus – nad esinesid neljapäeval – mitte kunagi varem (siin kirjutaja poolt kontrollimata fakt) pole neljapäeva päevapasse välja müüdud. Kas on Curly Stringsil oma selles fenomenis roll mängida? Lava mõttes oleks Kirsimägi ehk parem valik olnud, sest Kaevumägi jäi kitsaks. Publikupuuduse all ei kannatanud nad ka oma teisel kontsertil.
Sündmuse proloogiks on aga 2. augustil külaplatsil avatav teatrikohvik, kus külalisteks teatripedagoog, lavastaja ja näitleja Kalju Komissarov ja populaarne näitlejanna Luule Komissarov. Kohvikukülastajatel on võimalus ka saada ülevaade Kuhjavere küla tegemistest laiemalt, samuti Suure-Jaani vallast, mis on suurvallana toiminud kümme aastat.
Kalju Komissarovi sõnul on ta kümme aastat seotud Kuhjavere Külateatrite festivaliga – täpsemalt on ta selle sündmuse patroon. “Kui korraldaja Urve Mukk tegi ettepaneku teatrikohvikut sisustama tulla, siis ütlesin, milles “küssa”, teeme ära,” lisas ta. “Luule Komissarovi nõusse saamine sõltus sellest, kas ta on vaba. Ta on näitlejatööga väga hõivatud. Selgus, et vastaval päeval on tal aga võimalus Kuhjaveresse tulla,” ütles Kalju Komissarov. Tema enda osalemiseks Kuhjavere teatrikohvikus andis võimaluse ka asjaolu, et uute üliõpilaste vastuvõtt Tartu Ülikooli Villjandi Kultuuriakadeemiasse oli lõpule jõudnud.
“Eks Luule otsustab ise, kuidas ja millega esineb. Tema on aastakümneid igasugustel kohtumisõhtutel käinud ja täielik professionaal. Mina istun nurgas vaikselt. Kui peaksin kellelegi huvi pakkuma, siis tõusen püsti ja räägin, mida soovitakse,” lisas teatritegelane. Kalju Komissarov meenutas, et tõenäoliselt esimene koostöö Luule Komissaroviga (toona Luule Paljasmaa) oli tal Kihnu Jõnni elust jutustav film “Metskapten”. Olen selle filmi režissöör, Luule mängis laevakokka.”
Kalju Komissarov andis hinnangu näitemänguharrastuse mõjule üsna murederohke argielu rõõmsamaks ja postiivsemaks muutmisel. “Muresid võib parajasti rohkem või vähem olla. Minu jaoks on külateatritegemise võlu ja imetlusväärsus see, et vaatamata argimurdele ja sellele, et kõigile ei jätku Eestimaal korralikult tasustatud tööd, jäävad mitmedki naised koju, määrivad kingaviksiga oma ninaalused mustaks ja mängivad näiteks Oskar Lutsu “Kapsapead”. See on fantastika!”
Kuhjavere külateatrite festivali korraldajad Urve Mukk ja Romeo Mukk ütlesid, et 15.-16. augustil mängitakse kaheksateistkümmet näitemängu. “Teatritegijad tulevad Ida-Virumaalt, Saaremaalt, Pärnumaalt, Järvamaalt, Võrumaalt, Põlvamaalt ja Viljandimaalt. Tõelise veteranina on kohal Avinurme Suveteater, kus näitemängutegevust üle kümne aasta juhendas Malle Pärn. Nüüd on eestvedajaks Mari Oolberg. Esmakordselt osalevad festivalil ON-Teater Türilt ja trupp Kolmas Voorus Abjast. Repertaaris on nii Eesti kui välismaa klassikute looming. Mõnegi näitemängu on aga kirjutanud “oma küla kirjamehed”. Kaasa saab elada ka kolmele lasteetendusele, ” laususid nad.
Pildil vasakult Villu Ojassalu, Sandra Lääne, Andres Kangur ja Mattias Viljamaa. Foto: Maiu Veltbach
Möödunud laupäeval peeti Jõgeva vallas Piibe maantee ääres paikneval Paduvere staadionil 47. Otto Erimaa mälestusvõistlused kergejõustikus.
Spordiajakirjaniku- ja spordiloolase Tiit Lääne korraldatud sündmusele tulid oma võimeid proovile panema erinevate põlvkondade sporditegijaid ja tervisespordiharrastajad mitmetest Eestimaa paikadest.
Paduverest võrsunud mitmekülgne spordimees Otto Erimaa (1915-1941) saavutas parimaid tulemusi kettaheites, kuuludes Eesti esimesel iseseisvusperioodil sellel spordialal kuue parema mehe hulka. Arvestades seda on kettaheitest kujunenud temale pühendatud mälestusvõistluste väärikaim ja kaasakiskuvaim spordiala.
Tänavu võitis kettaheite Mattias Viljamaa, kes on paljude medalite omanik Eesti meistrivõistlustel sangpommispordis ja jõutõstmises. “Osalen sel võistlusel esimest korda. Ma teadsin juba ammu, et Tiit Lääne korraldab selliseid võistlusi. Au ja kiitus talle. Seekord otsustasin ka ise kaasa lüüa. Rekord õnnestus teha nii kuulitõukes kui ka kettaheites,” ütles noor mees Palamuse vallast. Meie lühiusutlusele kaasa elanud kaasvõistlejad soovitasid teda nimetada tippsportlaseks. Huumorimeelne Mattias ise arvas, et sobivam nimetus on külamees.
Naistest võitis kettaheite kunstnik Sandra Lääne, kes oli isal usinasti abiks ka võistluste organiseerimisel. Kolmel alal: 60m jooksus, kaugushüppes ja kuulitõukes osutus parimaks sportlannaks Maiu Veltbach, kes saanud tuntuks terviseedendajana nii Jõgevamaal kui mujal Eestis. “Kaunis looduses, Paduvere talumuuseumi kompleksis peetavatel Otto Erimaa mälestusvõistlustel on meeldivalt kodune õhkond. Sportimine on siin justkui puhkus,” kiitis Veltbach.
Pühapäevaga lõppes paljude jaoks pikisilmi oodatud XXIII Viljandi pärimusmuusika festival, kus jätkus aega ka külalistega vestlemiseks. Alljärgnevalt mõned huvitavamad märkused jutuajamistest.
Festivali juhuslik kohtumine
Juhuslik kohtumine Ülle Jantsoniga Pärimusmuusika aida esisel. Foto: Urmas Saard
“Otsustasin, et sel suvel üle kolme korra lavalaudele ei roni,” ütles Ülle Jantson, Sindi lasteaia muusikaõpetaja. Pärnumaal teatakse teda hästi pereansambel Rannarada esinemiste tõttu, eriti Paikusel ja Sindis. Näoraamatus tutvustab ta ennast ka sahmerdajana Endla Jazzklubi teatrikohvikus. Aga Ülle on olnud üks Viljandi folgi sünnitajaidki ja pärimusmuusika festivali päälik Ando Kiviberg tema kunagine kursakaaslane.
„Pärast keskkooli lõppu 1989. aastal läksin õppima Viljandi Kultuurikolledžisse koorijuhtimist. Samal aastal võeti vastu ka esimene lend rahvamuusikuid, täiesti esimest korda Eestis. Kuna meil olid paljud loengud koos ja muusikutele oli kohustuslik osalemine rahvamuusikakapelli tundides, sattusingi kuidagi paralleelselt rahvamuusika eriala kõrvale õppima. Tänu esimestele õpetajatele Ene Lukkale ja Anneli Kondile ja meie fännile Ants Johansonile sattusime 1991. aastal esimest korda Rootsis Faluni Folk Music festivali eel toimuvasse rahvusvahelisse noorte rahvamuusikute laagrisse. Ammutasime sellest kohtumisest ja samal ajal toimuvast Faluni festivalist niipalju kui jaksasime – see oli hoopis teine maailm, kui siinne kapellikeskne rahvamuusika esitamine,“ meenutas Ülle veerandsaja aasta tagust aega.
Südant soojendavalt
XXIII Viljandi pärimusmuusika festival. Foto Urmas Saard
Ta ütles, et juba samal aastal, aga eriti aasta hiljem pärast sedasama laagrit olid nad kindlad, et Eestis peab samuti sellisel viisil rahvamuusikat tutvustama ja propageerima. „Nii me kursusekaaslaste ja paari sõbraga 1993. aasta mais esimese folgi ja augustis üleriigilise noorte pärimusmuusika laagri käima tõmbasimegi. Olin ise festivaliga seotud kuni 2008. aastani, laagrite eestvedamisega jätkasin siiski mõned aastad kauem.“
Ülle jutustusest ei jäänud kahtlust, et kogu ettevõtmine võttis uskumatu tempoga pöörded üles, soojendas südant ja võitis ülikiirelt populaarsust. „Kogu tiim ja vabatahtlikud ja esinejad – seda ei tehtud raha pärast, vaid usust, et suur asi on sündinud!“
Esimestel aastatel tegeleti väga mitmete asjadega korraga. Üllele meeldis väga nautida publiku rahulolu. „Võimas oli vaadata, kuis muusika inimesi kõnetas, jalad tatsuma pani, naeru näole tõi. Ma polnudki väga kurb, et korraldustöö tõttu väga paljud head kontserdid kuulamata jäid.“ Ta tunnistas, et praegu ongi harjumatu tunda ennast kutsutud külalisena ja mitte olla üks sellest vahvast ja endiselt õhinapõhiselt toimivast meeskonnast. Ülle sõnul on festivali loo väga hästi kirja pannud Ando Kiviberg, keda soovitab huvilistel tingimata lugeda.
Tase professionaalne
„Anna palun mõned täpsustavad küsimused, sest muidu jäängi muljetama…smile emoticon,“ palus mõnusa jutuga vestluskaaslane. Mind huvitab, kuidas on festival kahe aastakümnega ajas muutunud?
„Festival on kasvanud ülisuureks. Samas loodan, et see enam ei paisu. Publikul peab olema mugav, hetkel veel on.“ Tema hinnangul on muusikalise poole pealt programm muutunud väga professionaalseks. „Õpetatakse ju juba aastaid nii Eestis kui välismaal rahvamuusikat kõrgkoolides, mistõttu on suur osakaal noortel muusikutel, kes oma instrumenti võrratult valdavad või keerulisi seadeid usutavalt esitavad.“ Viljandi folgilt ei meenunud Üllele mitte ühtki bändi või esinejat, kes esitaks muusikat noodist. „Lood on enda sisse nii armsaks mängitud, et selle edasiandmine ja publiku nakatamine tuleb tõelise sära ja energiaga.“ Samas meeldib talle võibolla isegi rohkem kuulata ka üksik ehk külapillimehi ja väiksemate koosseisude lihtsamaid pärimusmuusika tõlgendusi. Samuti meeldib väga, et õpitoad ja koolitused on endiselt festivali tähtsaks osaks.
Tavapäraselt pidas Viljandi pärimusmuusika festivali avamisel kõne Eesti Vabariigi president.
Toomas Hendrik Ilves ja Eesti-Ukraina Svjata Vatra. Foto: Urmas Saard
23. juulil rõhutas president, et on 23 korral käinud Viljandi pärimusmuusika festivalil ja tuleb ka 25. suurjuubelil: „Siis tulen siia lihtkülalisena!“ Ilves osundas Kaevumäel sellele, kui võimas asi võib sündida inimeste omavahelises koostöös ilma riikliku sunnita. „Festivali maine on jõudnud kaugele kõikidele mandritele. Nüüd ma küsin: kas see pole üks kõige paremaid Eesti kultuuriüritusi üldse?“ Tema hinnangul näitab see Eesti kultuuri jõulisust. „Kui sügav on meie kultuur! Ja me ei tunne mingit ohtu sellele kultuurile. Me ei tunne selles ohtu, et siia võib tulla keegi Burgundist, Alžeeriast, Indiast. Meie kultuur on tugev ja jõuline ja peab vastu,“ rääkis president oma lühikeses tervituses ning tundis head meelt, et võime nautida ka teiste kultuuri Belgiast, Mordvast, Ameerikast ja mujalt.
Järgneb pildigalerii Viljandi folgi avapidustuselt
XXIII Viljandi pärimusmuusika festivali rongkäik Tallinna tänaval. Foto: Urmas Saard
„Kas tõesti on Eestis veel inimest, kes pole kordagi varem Viljandi folgil käinud,“ küsis Ülle Jantson, üks kunagistest pärimusmuusika festivali algatajaist. Tõmbasin pea õlgade vahele ja vastasin häbelikult, et mina see ainsam vist olengi. Aga folgi esimesele rongkäigule minejaist olin esimeste seas, rohkem küll siiski rivi ees, külgedel ja viimaste hulgas joostes, kogu sündmust peamiselt läbi objektiivi takseerides.
Viljandis on palju varemgi käidud, aga hoobilt ei teadnud Uku keskusest midagi. Küsisin ühelt folki abistavalt vabatahtlikult. Kaunilt naeratav neiu küsis vastu: kas Viljandis? Arvasin tõesti, et rongkäik algab Viljandist ja ei eksinud ning pärast iseseisvalt Uku keskuse leidmist võinuks teisigi väljapoolt Viljandit tulnud vabatahtlikke juhatada.
Eile 23. juuli õhtul toimus Viljandi Pärimusmuusika aidas kontsert, kus esines ansambel Puuluup.
Puuluubi koosseisu kuuluvad Ramo Teder, kes on muusikamaastikul tuntud ka kui Pastacas ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud Marko Veisson. Mõlemad mängivad traditsioonilist hiiu kannelt ning muusikat tehes laenavad ja segavad erinevatest muusikatraditsioonidest pärit motiive. Samuti on muusikategemisel abiks looper. Konserdil toimus vahetu suhtlus publikuga ning esinejad selgitasid: “paljud lood on omaloomingulised, aga mitte kõik. Ja need lood, mis on omaloomingulised võivad sisaldada viiteid traditsiooonilisele muusikale.”
Eelmisel aastal toimus Puuluubi konsert Pärimusmuusika festivali raames Viljandi Lennukitehase saalis, kuid aastaga on õnnestunud neil rahva südamed võita ja Pärimusmuusika aida suur saal oli rahvast puupüsti täis. Kontserdi muutis veel terviklikumaks laval olev kolmas liige Sveta Bogomolova, kelle käe läbi valmisid väga omapärased visuaalid, mis esinejate selja taha projitseeriti.
Puuluup on psühhofolgist tuntud mõiste, kus pilli kõlakastist tekkiva resonantsi abil pannakse kajama terve puu (vahest ka kogu mets). Iseloomulikud on korduvad helimotiivid, mis põrkuvad puult puule ja sumbuvad samblasse. Teateid puuluubi kasutamisest leiab juba 14. sajandist, rahvapärimuses leiab otsese viite puuluubile vanasõnast “Kuidas metsa hüüad, nõnda vastu kostab” (EV 6762:75). Elektroonilises puuluubis kasutatakse metsa asemel efektiplokke (vt. Teder & Veisson VPMF 2014).
Puuluupi on võimalik veel vaatama ja kuulma minna 25. juulil kell 18 Viljandi Muuseumihoovis.
Sel nädalal tuli trükist värske Haanja-Rõuge ajalehe esimene number. Lehe nimeks pandi Torniööbik: kahe valla tuntud sümbolid ühendati ning saadi häälekandja, kes näeb ja kuuleb kõrgelt tornist kõike, seda samas ka edasi kuulutades.
Torniööbik on korra kvartalis ilmuv valdade ja kogukondade häälekandja, kuhu oodatakse kaastöid mõlema valla tegusatelt inimestelt: omaloomingut, huumorit, mustvalget trükki kannatavaid pilte, mälestusi, kokkuvõtteid oma tegemistest ja muud. Kirjutades tuleb siiski arvestada leheruumi mõningase piiratusega.
Kaastöid järgmisesse lehte ootab lehe toimetaja Viivika kuni augusti lõpuni aadressile infoleht@rauge.ee.
Kui kunagi varem ei ole Viljandi pärimusmuusika festivali alustatud väljaspool lossimägesid, siis tänavune teema „Vabadus“ paneb aluse uuele traditsioonile – alustada Folki rongkäiguga.
Ühine marss pärimeetri suunal algab neljapäeval kell 12.30 Uku keskuse peaukse eest ja kulgeb mööda selleks puhuks autodele suletud Tallinna tänavat kuni Kaevumäele, kus see läheb sujuvalt üle traditsiooniliseks avamisetenduseks.
Rongkäik on mõeldud kõigile linlastele, kes võivad liituda kas selle alguspunktist või suvalise koha pealt trassil. Muusikaliselt saadavat paraadi 80 Eesti Etno laagrilist, keda jagub mängima terve marsi ulatuses. Rongkäigu korraldajad lubavad lisaks muusikalisele meeleolule nii pealtvaatajatele kui osavõtjaile ka üllatusi ja ootamatuid vahepalu.
Rongkäigu idee on tuua festival rohkem linnaruumi, et ka linnaelanikud ja kohale sõitnud külalised tunnetaks, et midagi suurt on algamas. Samuti on oluline asjaolu, et kõik soovijad saavad sellest ka ise osa võtta ja nii oma panuse suursündmuse õnnestumisse anda. Samas paluvad rongkäigu läbiviijad autojuhtidelt mõistvat suhtumist ja ajutistest liiklusmärkidest kinnipidamist.
Rongkäigule järgneva avamisetenduse on lavastanud TÜ VKA endised ja praegused tudengid: Kaire Kartau, Brite Vilgo, Sänni Noormets, Cathy Sommer, Joonas Tagel. Lisaks muusikalistele etteastetele saavad sõna Eesti Vabariigi president, Viljandi linnapea, festivali pealik ja kultuuriminister. Kohe pärast avamist, kell 14.00 algab XXIII Viljandi pärimusmuusika festivali esimene päris kontsert kui A. Le Coq Kirismäe lavale astub soome pärimusmuusika lipulaev Frigg.
Reedel, 24. juulil avatakse Peipi kaldal Sääritsal kuuendat korda Kodavere murde-ja keelelaager.
Keelelaagri eesmärk on hoida ja väärtustada Kodavere murret, erinevaid põlvkondi, siinseid traditsioone ja kombeid ning veeta koos ühtse perena paar meeleolukat suvepäeva Peipsi ääres. Näha ja kuulda saab erinevaid noorte ja seeniorite etteasteid, regilaulu ja pillilugusid, jutte Kodavere murdes. Pala kooli direktor Malle Weinrauch tutvustab murdeõpet koolis ja õpetaja Helle Värs viib läbi ka ühe tunni.
Kell 15.00 toimub keeleteadlase ja filoloogiadoktor Paul Ariste mõttetuba tema elust ja tööst, mida juhatavad Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ott Kurss ja Piret Norvik. Kõigile huvilistele avatakse õpitoad, kus tegeletakse viltimise, puutöö ja laastumaaliga. Avatakse ka kohaliku käsitöö tegijate näitus – müük. Õhtu lõpetab ühine õhtusöök lõkke ääres, koos ühislaulude ja pillimänguga.
Laupäev algab kell 9.30 Kodavere murrakusõndade ja kirjakeele vastete tutvumisega. Mari Niitra ja Eevi Treial esitlevad esimest korda „Kodavere murde aabitsat“. Laagri lõpetab vabaõhtuetendus.
Õpitakse valmistama grillivorsti Mulgimaa moodi. Fotod: Johannes Haav
17.-19. juulini Mulgimaa pealinnas Abjas kestnud suvepäevadel õpiti mitmeid mulgi elulaadile iseloomulikke käsitööoskusi, elati kaasa teatrietendustele ja spordivõistlustele.
Sündmuse raames sai teoks ka VI Mulgimaa Pealinna Akordionifest. Abja Suvepäevadel avatud Mulgi Ukuvakas õpiti telgedel kudumist, näpunööri, südamepaela ja kaaruspaela valmistamist. Noortekeskuse vana maja savitoas sai valmistada mulgikeelsete tarkustega külmkapimageneteid ja mulgilikku pakendit. Avatud oli ka mulgimaiste filmide tuba.
“Eesmärk oli pakkuda võimalust mulgi kultuuri tundma õppida selliselt nagu keegi seda soovib,” ütles Abja vallavanem Peeter Rahnel, kelle sõnul on Abjas suvepäevi peetud üle paarikümne korra. “Ma tahan ka ise vaibakudumise selgeks õppida, vaat siis ma oleksin nagu tegija mees. Mulgimaa inimestel on alati uhkus südames, kuid mitte põhjusel et ollakse mulgid, vaid ennekõike töökuse, ettevõtlikuse ja kultuurihuvi tõttu,” lisas ta.
Üheaegselt suvepäevadega toimus ka VI Mulgimaa Pealinna Akordionifest. “Nii on korralduslikult ökonoonsem ja pealegi tuleb ka rohkem pealtvaatajaid kaasaelajaid,” ütles muusikasündmuse peakorraldaja Abja muusikakooli õpetaja ja rahvusvahelise orkestri Baltic Tremolo dirigent Valdo Värk. “Abjat ääremaaks küll pidada ei saa. Perearste töötab siin kolm ja moodustamisel on perarstikeskus, poode oli neliteist ja toitlustada saab mitmes restoranis,” lisas kauaaegne abjalane.
Reedel, 17. juulil tähistas Värska päästekomando oma viieteistkümnendat sünnipäeva. Pidulikule juubelisündmusele Värskasse oli kutsutud ka maavanem Ulla Preeden, kes õnnitles komandot tähtsa sündmuse puhul.
Maavanem rõhutas komando tegevust regionaalse koostöövõrgustiku arendamisel kriisiolukordades. “Tegemist on väikese, aga väga tubli komandoga”, lisas ta. Värska komando säilimine Eesti kagupiiiri vahetus läheduses on oluline nii ennetuse kui julgeoleku võtmes.
Oma parimad soovid edastasid ka Lõuna päästekeskuse juht Margo Klaos ning Värksa vallavanem Raul Kudre, kes kiitsid oma õnnitluskõnedes päästekomando ennetustöö efektiivsust ning meeste rolli kogukonna elus kaasalöömisel.
Värskas loodi kutseline tugikomando aastal 2000. Enne seda tegutses seal kohaliku omavalitsuse päästeasutus, kellel oli maavanemaga haldusleping tuletõrje- ja päästealal. 2005. aastast on komando pealik Raivo Kunst ja hetkel töötab seal 3 meeskonnavanemat ja 7 päästjat.
Presto buss sõidab aegsasti Endla ette. Firma nimi on õige, aga Saaremaale minev seltskond kõhkleb, kas buss ikka on kõige õigem. Igaks juhuks läheb Mari asja lähemalt uurima. Mari on Väärikate klubi esinaine, kelle korraldamisel reis nii liikmetele kui teistelegi 50+ ealistele toredatele väärikatele teoks tehakse. Selgub, et tellitud väikebuss ei jõudnud reisilt määratud ajaks tagasi ja nii saadeti asendusena suurem ja palju avaram buss. Mis meil selle vastu saaks olla. Bussijuhtki on väga tore mees!
Täpselt kell 7 asume Pärnust teele. Päikesepaisteline hommik tõotab kaunist ilma ja meeldivaid elamusi kogu päevaks, aimamata, millised üllatused veel enne pika päeva lõppemist seltskonda ees ootavad. 72 kilomeetrit Virtsuni läbime märkamatu kiirusega. Mari räägib üldandmete põhjal pisut Saaremaast ja reisi peamisest eesmärgist.
Head suitsusaunahuvilised, tänavu toimub Haanjamaa suitsusauna nädal juba viiendat aastat järjest ja seekord 6.-9. augustil 2015.
Traditsiooniliselt on võimalik osa saada erinevatest suitsusauna teemalistest töötubadest, saunast ja saunakultuurist endast, suvõtarõst ning paljust muust.
Loe täpsemalt sündmuse 2015. aasta programmi lehelt ja anna oma tulekust korraldajale aegsasti teada!
Julia Laffranque, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Eestist. Foto: Urmas Saard
Kuigi võinuks professor Julia Laffranque nime tunda märksa paremini juba palju varem, märkasin teda teleekraani vahendusel hästi meeldejäävalt alles käesoleva aasta 24. veebruaril. Rahvusringhäälingu usutluses ütles Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtunik, et Eestisse saabudes õpib ta alati siit midagi uut. “Ma õpin palju uusi sõnu, kui ma tulen. Nagu kärgperekond või enekas, millest mul varem õrna aimugi polnd.“ Just see teadmine kannustas mind pikemalt arutlemata seadma sammud Julia Laffranque loengule, mis toimus 16. juulil SA Ülikoolide Keskus Saaremaal ettevõtmisena. Sihtasutuse juht Maie Meius ütles, et ammune soov kutsuda Eesti inimõiguste kohtunik Kuressaare väärikate ülikooli kuulajatele esinema täitus tänu sellele, et pideva tööga hõivatud naine soostus loovutama oma Saaremaal veedetud puhkuse ajast paar akadeemilist tundi õpihimulistele „suveülikooli“ kuulajatele. „Suveülikooli“ kuulajatega liitus ka seltskond Pärnu Väärikate klubi inimesi, et kasulike teadmistega ennast täiendada.
Täna Kuressaarest Kuivastu sadamasse sõites märkasime kella 18.45 paiku enne tammile jõudmist Väikese-Väina kohal kahte vesipüksi, millest üks oli oluliselt paremini nähtav.
Teel Kuivastu sadamasse. Foto: Maika Safin
Õigeks ajaks laevale kiirustamise tõttu polnud võimalik haruldast loodusnähtust üle 7 minuti jälgida. Kui kogu päeva püsis ilm Saaremaal kaunilt päikselisena ja kerge tuuleõhk pakkus mõnusat jahutust, siis kella seitsme paiku hakkas vihma kallama ja topelt kaarega vikerkaargi ilmutas ennast.
Vikipeedia teatel on vesipüks laias tähenduses ükskõik milline vee kohal pööritav tornaado, harilikult 100 kuni 600 m läbimõõduga ümber madala rõhu keskme pöörlev keeristuul. Vesipüks võib hakata arenema juba siis, kui konvektsioonipilv on alles rünkpilve staadiumis ja puuduvad nii sademed kui äike. Kui siis tõusev õhuvool haarab endasse mõne keerise, nii et see saavutab püstteljelisuse ja ühenduse pilvega, võibki tekkida vesipüks. Taolised vesipüksid on üpris ohutud ja lühiajalised, kestes alla paarikümne minuti.
Keskkonnaministri määrusega eraldatakse 3 miljonit eurot Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondi vahendeid lõhe, jõeforelli, meriforelli ja –harjuse rändetingimuste tagamiseks paisudest üles- ja allavoolu.
Sindi pais. Foto: Urmas Saard
„Paisud on Eesti vooluveekogudes suureks probleemiks, kuna killustavad vooluveekogu kui kalade elupaika. Lisaks takistavad paisud siirdekalade rännet kudemis- ja elupaikadele,“ rääkis Keskkonnaministeeriumi veeosakonna projektide büroo nõunik Peep Siim.
Keskkonnaministri 2004. aasta määrusega nr 73 „Lõhe, forelli, meriforelli ja –harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ nimetatud erilist kaitset vajavatel vooluveekogudel on siiamaani 40 paisu, mis on kaladele läbimatud. Veeseaduse järgi on sellistele jõelõikudele rajatud paisude omanikel kohustus tagada kalade rändetingimused.
Truxoriga Sindis Raudtee tänava tiigil. Foto: Urmas Saard
Viie ruutkilomeetri suuruse Sindi 25 parki ja roheala moodustavad ligikaudu seitsmendiku linna territooriumist. Looduspildi teevad veel kaunimaks linna loode servas voolav Pärnu jõgi ja vähemalt neli erineva suurusega tiiki. Kesktänaval asuv tiik on ca 6200 m2 , Paide maantee ja Raudtee tänava vahel asuva tiigi pind on 850 m2 . Kõige nähtavamalt vohab neis veekogudes pilliroog, mis kasvab kuni meetrisügavuses vees ja soodsates tingimustes levib 5 m aastas. Tänavused jahedad ilmad pole pilliroo kasvu eriti soosinud ja seepärast on sel suvel amfiibniiduk-kogujal tööd vähem.
Neljameetri laiune lõikur võtab taimi poolteise meetri sügavuselt. Pärast lõikamist sai lõikur asendatud kogumishanguga ja Mairo Rohesalu juhtis Truxori tagasi veele. Pilliroog ja muud veetaimed tõsteti kaldale kuivama, et seejärel minema vedada.
Abilinnapea Rein Ariko sõnul läheb kahe tiigi puhastamine Sindi linnale maksma ca 900 eurot, millele lisandub käibemaks.
Võrumaa pikamaajooksusarja kuuluv jooks ümber ilusa Uhtjärve kannab sel aastal järjekorranumbrit 20.
Jooksu suurim väärtus on lisaks heale seltskonnale ka suurelt jaolt looduses kulgev vaheldusrikas rada, kus on nii künkaid kui kände, olenevalt taevaluukide heldusest ka märjemaid ja porisemaid kohti.
Rada, mida ei soovita läbida uute valgete tossudega. Samas tuleb kindlasti kaasa võtta hea tuju ja optimistlik meeleolu. Korraldajad teevad muidugi omalt poolt kõik, et vältida eelmise aasta üllatusi nagu herilaste suurrünnak või võistlejate massiline metsaeksimine, aga põnevust leiab rajal küllap ilma selletagi.
Umbes 8-kilomeetri pikkuse Uhtjärve jooksu start on 23. juulil kell 19 Uhtjärve Ürgoru Nõiariigis.
Nädalavahetusel peeti Karalas traditsiooniline Karala Odagala ehk spordi- ja kultuuripäev. Võistlus kujunes kaasahaaravaks osalejatele ja meeldivaks elamuseks pealtvaatajatele. Esimesena toimunud spordiprogrammiga said vormi kontrollida nii tõsisemalt harjutajad kui pühapäevasportlased.
Peaalal odaviskes oli esikoha saatus Jako Lindropi ja Sander Suurhansu otsustada. Seekord jäi peale Lindrop tulemusega 60.14, Suurhans leppis 55.26 ja hõbemedaliga. Pronksmedali omanikuks sai Tom Lindrop tulemusega 46.78. Naiste odaviskes sai ülekaaluka võidu Nette Peit 30.27 –ga , teised poodiumikohad jagas perekond Tamm: teine Kätriin Tamm 22.84 , kolmas Lelet Tamm 21.52. Meeste kuulitõukes olid vahed üsna selged, võidu võttis Kaarel Mai resultaadiga 11.96, Sander Suurhansule teine hõbe 11.56, pronks Karel Lõbu 11.07. Naiste võistluses vormistas kuldse duubli Nette Peit tulemusega 10.00, teised poodiumikohad Reelika Aedmäele 9.10 ja kolmas Lelet Tamm 8.27-ga.
Hiljem toimunud teatrietendus ja mälumäng olid jätkuks mitmekesisele päevale kaunis külas Karalas. Kogupereetendus „Jänes Lontkõrv“ kogus kokku suured ja väikesed teatrihuvilised, kes said lõbusa ja õpetliku lugu vaadata. Pärast teatritükki võeti veel mõõtu teadmiste omamises, Maidu Variku teemakohased ja põnevad küsimused olid heaks lõpetuseks mitmekesise programmiga päevale. Võistluste peakorraldaja Urmas Kase sõnul oli tõepoolest hea näha sportlasi Karala Arenal jälle endast parimat andmas ning hilisem kultuuriprogramm teatri ja mälumängu näol on leidnud hea vastukaja. Hea koostöö Juulikute pererahvaga annab elamuse kõikidele päevast osa võtnutele.
Projekti koodaaruannet käsitlev nõupidamine Tartus Dorpati konverentsikeskuses. Esiplaanil projekti algataja Ülvi Nool ja koostööpartner ja nõustaja Valdi Reinas
Torma vallas asuva Näduvere Külaseltsi esinaise Ülvi Noole Grundtvigi Õpikoostöö programmi esitatud projekti “Avatud valitsemine Euroopas 2013-2015” raames toimus Sadala Külade Seltsi rahvamajas koolituspäev.
Kohaliku elu edendajad erinevatest riikidest õppisid koolitusel tundma omavalitsustes kasutatavat infosüsteemi VOLIS.Ülvi Nool märkis, et valisime tutvustamiseks süsteemi VOLIS, mis võimaldab läbi infotehnoloogia tõhustada kohalike omavalitsuste volikogude ja valitsuste tegevust ja digitaliseerida istungeid.
“Et istungite salvestused pannakse omavalitsuste kodulehele, saavad kodanikud neid interneti vahendusel kuulata ja vaadata. Nii on paikkonna elanikud aktiivsemalt kaasatud omavalitsustöösse, saavad vajalikku teavet oma arvamuste väljakujundamiseks, ettepanekute tegemiseks, ideede algatamiseks. Torma vallavolikogu kogemus näitab et VOLISE-ga kaasnevad tulemused on väga lihtsasti saavutavad ka väikestes omavalitsustes,” leiab Nool.
VOLIS valiti projekti partnerite poolt ka üheks parimaks praktikaks Avatud Valitsemises Euroopas. Sadala rahvamajas toimunud koolituspäeval tutvustas VOLIS-t Henri Pook, kes on selle infosüsteemi väljatöötajaks ja tunnustatud tutvustajaks nii Jõgevamaal kui ka teistes Eestimaa paikades. Poogi loengut olid kuulamas inimesi Itaaliast, Türgist, Ühendkuningriikidest, Rumeeniast, Hollandist, Poolast, Itaaliast, Saksamaalt, Portugalist ja Kreekast. Neile tuli üllatuseks, et VOLIS-e vastu tuntakse huvi ka Rootsis ja Hollandis.
“Projekti koostamiseks andis mõtte asjaolu, et varasematesse Torma valla volikogudesse kuuludes tajusin, et vallaelanike peaaegu ei kaasatudki eelnõude menetlemisse ja otsuste vastuvõtmisesse. Piirkonna elu arendamiseks on aga olulised võimalikult paljude inimeste mõtted valuküsimustest, vajalike hoonete ja rajatiste ehitamistest,” ütles majandusharidusega Ülvi Nool, kes on ka tänase Torma vallavolikogu esimees ning kuulub Carl Robert Jakobsoni nimelisse Torma põhikooli ja Torma lasteaia Linnutaja hoolekogusse.
Vaade Väike-Pakri saarelt Paldiski lahele. Foto erakogust
Matkajaid on erineva reisihuviga. On neidki, keda huvitavad Eesti väikesaared. Reis nendele on enamasti seotud veetranspordiga, mis mõnikord on kergemini, teinekord raskemini kättesaadav. Igatahes siseturismi panustades pole aga mitmekesi kulusid kattes siin ükski summa ülejõukäiv.
Nii astus 6. juuli hommikul Tartus esialgu Tallinna, seejärel aga pealinnast teisele rongile tosin matkajat, kelle reisivimplit kaunistas number 29 ja Paldiski vapp. Number tähistab matkade ja reisiaastate arvu, kusjuures neist kümme viimast kuuluvad väikesaarte külastustele. Seekord jõudsime Väike-Pakri saarele, mis koos sõsarsaare, Suure-Pakriga kuuluvad Paldiski linna koosseisu. Kummaline, et Väike-Pakri on Suur-Pakrist pisut suurem – vastavalt 12,9 ja 11,6 ruutkilomeetriga. Need numbrid tagavad aga Pakritele Eesti sadade saarte ja laidude pindalade rivis auväärse 8. ja 9. koha.
Sindi Avatud Noortekeskuse ettevõtmisel peeti 2008. aasta 4., 5. ja 6. septembril esimesed Sindi puuskulptuuripäevad, millest on põhjust pärast 4. juuli ööd mälu värskendamiseks uuesti kõnelda.
Septembris aastal 2008 Sindi noortekeskuse juurde veetud suured tüved muudeti toona väärtuslikeks puuskulptuurideks. Foto: Urmas Saard
Paar kuud vähem kui 7 aastat tagasi valmistasid viis meest vigursaagimisega puuskulptuurid, mis kaunistasid mõnda aega noortekeskuse ajaloolise hoone lähiümbrust. Meistrite nimed on Raivo Perandi, Rait Pärg, Üllar Kallau, Viljar Viik, Andres Grimm, aga nende töid enam möödujad ei kohta, sest ükski taies ajukääbikute lihaste rammule tollel rüüstamisööl vastupanu ei osutanud.
Rait Pärja voolitud “Sindi vaim” läks hingusele seoses kaevamistöödega juba mõned aastat varem ja see vähendas puuduliku ajumahuga olendite tegevuse võimalusi, mida püüti kompenseerida Kooli tänaval maa külge kinnitatud prügikasti metallist posti väänamisega. Tunnustatud Pärnu kunstniku tööst on mitmel põhjusel kahju. Esiteks seepärast, et õnnetul kombel valis ta metsast välja toomisel osaliselt mädanema hakanud tüve, aga siis ta lootis sellest hoolimata materjalist asja saada. Oma loomingule ideekavandit otsides mõtles Pärg sellele, mis seostuks Sindi ajalooga kõige otsesemal kujul. Muidugi on selleks olnud üle ilma kuulsust kogunud kanga vabrik, mis pani aluse ka Sindi linna tekkele. Pärg meisterdas hästi lihtsas vormis, kuid väga mõjusalt mitmetähendusliku kujundi ketrajast, kelle keha näeb ühtlasi ka ketruspoolina, mis on joonistatud samuti Sindi vapile. Seega oli „Sindi Vaim” täiesti õnnestunud loominguline leid. Rait Pärg tutvus enne töö vormimise juurde asumist interneti Google otsingus märksõnaga /sindi/. Oma üllatuseks avastas ta sõna seotust suuresti Indiaga. Ketraja peas olev turban tekitab põneva seose Sindi linna nimetusest ja praeguse suurettevõtte Qualitex omaniku indu päritolust.
