Eilsel Sindi Ajalooklubi kokkusaamisel keskenduti sinimustvalgele lipule, lipu seltsi tegevusele ja jutustati mitme inimese isiklikke mälestusi.
Kui Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellend tegi ettepaneku rääkida lipu seltsiga seonduvast, palus ta keskenduda rohkem tegevusele väljapool Pärnumaad. Põhjus lihtne: Pärnus, Sindis ja mujal Pärnumaal toimuvast ollakse üsna hästi teadlik. Sellele teadmisele on suuresti kaasa aidanud kodu lähedus ja sagedane ajakirjanduslik kajastus. Siiski ei saa seltsi tegevusest kõneldes Pärnumaad päriselt eirata, sest paljudel juhtudel omab eelkõige Pärnu ja Sindi keskset rolli sinimustvalge lipukultuuriga kokkupuutel.
Lipu seltsi loomisele eelnevatel aastatel puudus mul vähimgi lähedasem side sinimustvalge lipu liikumises osalevate inimestega. Ei viibinud ka 2004. aasta 30. mail Tartu Ülikooli aulas, kus asutati Eesti lipu selts. Ühenduse algatustoimkonda kuulunud tolleaegne riigikogu liige Küllo Arjakas meenutab, et aulas esinenud Tartu meeskoor astus kohe seltsi kollektiivliikmeks. Ülikooli peahoone rõdul rulliti lahti mõõtmetes 7 x 11 meetrine sinimustvalge lipukangas. Arjaka kirjutatud raamatus „Eesti lipp“ pühendab autor lipu seltsile ainult kolm ja pool lehekülge koos paari suure fotoga, aga sellest saab teada kõige olulisema.
Algatustoimkonda kuulusid veel riigikogulane Trivimi Velliste, heraldik Priit Herodes, naiskodukaitse esinaine Dagmar Mattiisen, õppejõud K. Jaak Roosaare, välisministeeriumi nõunik ja Eesti lipu 120. aastapäeva tähistamise komisjoni esimees Jüri Trei, riigikantselei sümboolikaosakonna juhataja Kalev Uustalu ning seltsi asutamise idee autor, kaitseliidu peastaabi töötaja Andres Mihkels.
Põhikirjalisteks eesmärkideks seati lipu, vapi ja hümni säilitamise eest seismine, tegelemine riiklike sümbolite ajaloo ning nende talletamisega, tähtsate sümbolite kasutamise kultuuri edendamisega.
Eesti lipuga tegeleti siiski väga aktiivselt ka palju aega enne seltsi asutamist, veel enne Eesti Vabariigi de facto taastamist.
Nimetamist väärib Jüri Krafti nimi. Mäletame ENSV lipu langemist Pika Hermanni tornis ja järgmisel hommikul sinimustvalge heiskamist. Aasta oli 1989. Hoolimata Eesti võimsast tekstiilitööstusest ei leidunud tolleaegsel Maarjamaal rahvuslipu värvimiseks õiget värvi. Kui musta ja valgega oli asi selge, siis sinisega oli asi sedavõrd halb, et ei teatud alguses täpset toonigi. Seda pidi hakkama alles selgitama. Nüüd teame, et Eesti lipu sinine toon on rahvusvahelise PANTONE värvitabeli järgi 285 C. Aga kuidas pidi seda ENSV-s hankima?
Lipu valmistamine tehti ülesandeks ENSV kergetööstuse ministeeriumile ja isiklikult minister Jüri Kraftile, kes kutsus kokku nõupidamise. Nõukogude aastakümnetega olid ununenud lipu mõõdud ja värvus. Tegemist oli nõukogudevaenuliku informatsiooniga. Ministeeriumi töötajad otsustati läkitada muuseumidesse ja arhiividesse.
Lipu kanga materjaliga polnud probleemi, sest Eesti asus puuvillase riide valmistamises maailma esirinnas. Lipp pidigi olema villasest riidest, et pidada vastu ka kõige rebivamatele tuultele. Sindis tehti paksemat, Keilas õhemat riiet, aga õiget sinist värvi ei olnud.
Lipusinist asus otsima Karfti alluvuses olnud ministeeriumi varustusosakonna keemiagrupi juht Natalja Leppind. Toonases süsteemis polnud mõeldav midagi osta otse teiselt ettevõttelt. Värvigi pidi hankima üleliidulisest varustus-turustuskontorist, mis paiknes muidugi Moskvas. Leppind põhjendas 50 kilogrammi kindla tooniga värvi vajadust saabuva laulu- ja tantsupeoga, milleks tuleb rahvariietele sobiv värvimuster teha. Kirjadele ei vastatud ja helistamistest polnud tulu. Appi võeti kavalus ja Vana Tallinn, millega varustatult mindi Moskvasse, kus tuntud marki liköör uksed pärani lükkas. Niipea, kui tarvilik allkiri jaotuslehele kribati, rändas tähtis dokument Kemerovo värvitehasesse. Sealt lähetati pisike värvipartii Tallinna varustuskontorisse. Leppind valvas hoolsalt, et hanke keerulistel käikudel väärtuslik värv teadmata sihtpunkti ei satuks.
Kümme päeva enne pidulikku lipuheiskamist said Keila riidevabrik ja õmblustootmiskoondis Baltika tellimuse lippude valmistamiseks. Keilas värviti igat värvi kangast 200 meetrit. Ööpäevaga õmbles Baltika 30 lippu ja andis üle ENSV Ministrite Nõukogule.
Tikutulega värvi otsimisest ja nõukogudevaenulikust tegevusest selleaegsed ajalehed vaikisid.
Kuuldule kommentaariks teadis Sindi vabriku omaaegne raamatupidaja Heivi Karjel rääkida vahemärkusena, et ka Sindis valmistati samal ajal sinimustvalgeid majalippe. Üks selline olevat temagi kodus ja lippe valmistanud Koit Raud, kes töötas tol ajal värvisegajana. Kiiresti sai ajalooklubis kõigile selgeks, et tegemist Sindi Keskkooli vilistlasega, kes pärast Tartu Ülikooli žurnalistikaosakonna lõpetamist asus tööle Eesti Televisiooni. Raud oli Eestimaa Rahvarinde Rahvavolikogu liige ja aastatel 1990 kuni 1992 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige. Temagi hääletas 1991. aasta 20. augustil Eesti iseseisvuse taastamise poolt.
Kuid ajalooklubi peateemal püsides oli oluline esile tõsta Jüri Trei nime. Tema valmistas ette lipuheiskamise tseremoonia, mida tuli organiseerida väga kiiresti: koguda rahva, kõnemehed ja koorid Kuberneiri aeda. Lipu heiskamiseks ja langetamiseks mängiti helikandjale vastavad signatuurid. Kõigi korralduslike küsimuste eest pandi vastutama kultuuriministeeriumi muusika- ja teatriosakonna juhataja Jüri Trei, kes oli väga võimekalt tegutsenud ka 1988. aasta suvel lauluväljakul peetud öölaulupidudel. Praegu on Jüri Trei lipu seltsi esimees.
Lisaks iseseisvuspäeva pidulikule Toompea lipuheiskamisele korraldatakse lipu seltsi ettevõtmisel alates aastast 2004 igal 4. juunil samuti varahommikust lipuheiskamist. Sai selgeks seegi, et lipu seltsi tegevus ei piirdu üksnes piduliku lipuheiskamisega ühel korral aastas Pika Hermanni torni. Tööpõld on märksa avaram, millest kindlasti kuuleb ka edaspidi.
Urmas Saard