Säinasti Ene: kirota tuust, midä heng tund, ku luudus umma aastatsõõri tege

Säinasti Ene päält Adamsoni-preemiä kätteandmist. Pilt eräkogost.
Säinasti Ene päält Adamsoni-preemiä kätteandmist. Pilt eräkogost.

Võrokõsõ omma Säinasti Enet (49) tiidnü ku Orava koolijuhti (nüüt oppajat) ja Uma Lehe kirotajat. 6. rehekuu pääväl anti tälle Adamsoni Henriku murdõluulõpreemiä, võidu tõi luulõtuisi pundikõnõ päälkiräga «Märgotuisi elost ja inemiisist». Seo oll’ Enel edimäne kõrd uma luulõtusõ suhvlist vällä tuvva.

Mille sa võrokeelitsit luulõtuisi kirotat?

Kuiki ma olõ eloaig võro kiilt kõnõlnu, es olõ ma innemb võro keeleh kirotanu. A ku kolm aastat tagasi sai Orava kuul võro keele ja meele avvohinna, sõs sai arvu, et olõgi tuu võrokõnõ, kiä piät uma keele püsümise iist saisma. Nii naksi ma rohkõmb rahva iih võro kiilt kõnõlõma ja Umma Lehte kirotama. Umbõs tuudaigu sündü ka edimädse võrokiilse luulõtusõ.

Millest luulõtusõ kõnõlõsõ ja määne sõnnom noidõ seen om?

Päämiselt tuust, mida heng tund, ku luudus umma aastatsõõri tege. Mõts om mu jaos tähtsä ja mõts om mullõ mõttit andnu. Ja vet elotarkust om ka veidü tulnu, midä luulõtusõ sisse panda.

Adamsoni-preemiä hindamiskogolõ jäi silmä su luulõtuisi hää ja loomulik kiil. Kost su hää keelemõistminõ peri om?
Vet ma olõ võro keelega üles kasunu. Tuu iist teno esäle-imäle, kiä omma võrokõsõ. Ja teno vanajumalalõ, et mu miis om kah võrokõnõ ja nii om mu egapääväkiil võro kiil. Kah’o, et ummi latsiga sai veidü võro kiilt kõnõldu.

Kas preemiä pand viil inämb luulõtama?
No iks om julgõmp kirota, ku tiiät, et ka tõisilõ mu luulõtusõ miildüse. Kõik küssevä sääl preemiä kätteandmisõl Kärstnäh, kas mul raamatit ka om ilmunu. Äkki kunagi ilmuski… Parhilla külh plaanih ei olõ.

Mändse tõsõ võrokeelidse luulõtusõ sullõ kõgõ inämb miildüse?

Contra om mullõ jo tuust pääle miildünü, ku tä edimädse võrokiilse luulõtusõ avald’. Tä mõist väiku as’agi õkva suurõs nal’as käändä. Hää nali om etemb ku kümme arstirohto.

Naksit seo sügüse oppama Vahtsõliina gümnaasiumin võro kirändüst. Mändse omma võro kirändüse pärli?
Viimäne väega hää lugõminõ oll’ Kaplinski Jaani «Mõtsa ja tagasi». Tuu raamat olõs nigu mu hindä kirotõt. A vanast kirändüsest teimi tutvust Orava vallast peri Asti Karlaga (Karl Ast Rumor). Ligembält kaimi ka Vahtsõliina kihlkunnast peri rahvajuttõ ja Vana-Kordo ettekuulutuisi.

Midä gümnaasiuminoorõ võrokiilsest kirändüsest arvasõ?
Et tuu klass olõ-i innemb võro kiilt koolih opnu ja kotoh ka väega ei kõnõlda, sõs om arvu saia, et 12. klassih om ilda huvvi tekütä. Selle piät õks algklassõh võro kiilt oppama, ku latsõ viil mänguga tuud asja võtva.

Orava kuul om uma keele ja kultuuri hoitmisõ iist saanu hindätiidmise avvohinna, latsõ käävä kõgõ näütemänguvõistluisil, kirotasõ Mino Võromaa võistlusõlõ… Mille ti kuul nii kimmäs uma hoitmisõ kants om?

Ma mõtlõ, et tuu tulõ mi maja inemiisist. Pall’o oppaja omma esi tah koolih opnu ja jo vanast majast tuu võro vaimu üteh toonu.
Pääle tuu om mi võro keele oppaja Glaseri Maaja väega häste mõistnu latsõ kirotama ja kõnõlõma panda.
Kotoh kõnõlõs võro kiilt inämbüs vanavanõmbist ja pall’o vanõmba kah, poodih ja vallamajah saa uma as’a iks võro keeleh är aia.

Miä tege elon kõgõ inämb rõõmu ja miä kõgõ inämb murõht?

Suvõl sündü tütretütär. Tuu om meil jo tõõnõ latsõlats. Pojapoig om kolmõnõ. Ku latsil kõik häste lätt, sõs tuu tegegi kõgõ inämb rõõmu. Murridõ pääle ei toheki mõtõlda, sõs ei panõ näid tähelegi.

Mändse mõttõ viil omma, midä tahtnu lähembäl aol är tetä?

Parhilla väega suuri plaanõ ei olõ. Et ma kuuli inämp ei juhi, sõs olõ rohkõmp koolitunnõga köüdetü. Ku jäl vapa aigu jääs, tahassi määnestki pikembät asja ka kirota.

Küsse Harju Ülle, Uma Leht