Eelmisel nädalal valis ajakirja Maakodu poolt kokkupandud žürii kauneimaks maakoduks perekond Epneri Suureküla talu. Kasutades ära süllekukkunud võimalust, palusime Stinal kirjeldada, mis annab talle kauneimaks tituleeritud maakodus selle õige koduse tunde.
Stina-Simona Epner
Kui meie pere talu alles ostis ja tee sinna kohale jõudmiseks veel võõras oli, siis teadsin, et hakkame lähedale jõudma, kui maantee ääres vilksamisi Läänemaale iseloomulikke pruunidest palkidest bussiootamisputkasid silmasin. Siis veel üks kurviline lõik, natuke kruusateed ja paistabki parkmetsa vahelt uues kuues rookatusega vana rehielamu. Suureküla talu lähiümbruses on veel kaks suitsu, Pihla ja Paju talu.
Autost väljudes tervitavad sädistavad linnud, parvedes putukad ja värskendav maaõhk. Üldiselt aga vaikus, see kuldne miski, mida tulevikus ilmselt suure raha eest pakkuma hakatakse.
Ei ole midagi mõnusamat kui hommikul ärgates võtad peenra pealt värsket rohelist, viilutad leivaahjus tehtud leivale oma tomatit ja vaatad aknast välja, kuidas suitsupääsukesed pesas askeldavad. Jälgid, kus poolt on tuul, kas on vihma oodata.
Võib-olla ei tee sa sellel päeval mitte midagi peale lihtsalt olemise, mis on tänapäeval väga kontimurdev tegevus, sest inimesed tihtipeale ei oskagi “mitte-midagi-teha”. Võib-olla aga nokitsed peenra peal, korjad põllulilli, käid meres end värskendamas, loed võrkkiiges raamatut, võtad tiiru ette Haapsalus või meisterdad midagi. Unustad kellagi ära.
Tallu jõudes läheb aega, enne kui suudad ära harjuda selle loodusekeskse elurütmiga, kus iseendale ja mõtetele on palju rohkem aega ja kus hommiku- ning õhtusöögid kujunevad oodatust palju pikemaks…
