Päev: 21. juuli 2014

Mare Mikoffi näituse Post-aja skulptuurid ”Koit” ja ”Hämarik” Tallinna Linnagaleriis

marePost-aja skulptuurid ”Koit” 1978 ja ”Hämarik” 2014 näituse avamine Tallinna Linnagaleriis toimub kolmapäeval, 23. juulil kell 18. Näitus jääb avatuks 17. augustini.

Millest muust ma ikka lähtusin kui eestlaste muinasjutust Koidust ja Hämarikust. Jumala poolt kingitud igavene noorus, kõrgemalt poolt sätitud kohtumised, mis ei olene ei ühest ega teisest. Sellised valgusega seotud müüdid armastusest ja sedasorti tõekspidamised olid vist 19. sajandil, mil Faehlmann oma loo kirja pani (või ka sakslastelt laenas) väga moes. Veendumused sõltuvad ju vajadustest ja allegooria on mõistlik siis, kui puudub tahe midagi seletada, arvan. Ähmase saatusega paarikese loomise idee rahustas ja veenis, et kõik on ette otsustatud.

See ”Hämarik” on mul juba teine*. Aga ka esimest tehes segas mind asjade järjestus – Koit esmane ja helgem, Hämarik pimedam ja kahtlasem. Kuigi tean, et kõik oleks justkui põhjendatud, on see ometi…ütleme…väga naljakas.

* Jutt on Mare Mikoffi Viru keskuse kaguküljele tehtud Hämarikust (2005), millest Epifanio kirjutab: Pronksist figuur kujutab endast naisekuju, mis sümboliseerib Armastust. Kuju autorid on eesti skulptorid August Weizenberg ja Mare Mikoff. Weizenberg lõi enda versiooni Veenusest (või Aphroditest) 19. sajandi keskpaiku, kopeerides antiikskulptorite teoseid Roomas. Tema käe all valmisid kaks marmorfiguuri, millised ta ristis Hämarikuks. Poolteist sajandit hiljem tegi skulptor Mare Mikoff /…/ nende alusel juba iseseisva viiemeetrise pronksfiguuri, mis seisab täna Viru Keskuses.

Enn Põldroos ja Rita Raave avavad Viljandis eramuuseumi

enn muuseumMöödunud aastal Vabariikliku kultuuri elutööpreemia pälvinud maalikunstnik Enn Põldroos avab 25. juulil kell 15 Viljandis mittetulundusliku eramuuseumi, mille püsiekspositsioon on rajatud tema hilisemale loomingule.

Muuseum on Enn Põldroosi ja Rita Raave perekondlik mittetulunduslik ettevõtmine, mille eesmärgiks on Eesti ühe tunnustatuma kaasaegse kunstniku loomingu tutvustamine.

Elutööpreemia toel soetatud hoones Viljandi vanalinnas, aadressil Lossi tänav 2, leiab enam kui saja-ruutmeetrisel näitusepinnal koha ligi 40 Põldroosi tööd. Valdavalt kunstniku hilisemal loomingul põhinev püsiekspositsioon sisaldab ka kümmet käesolevat aastanumbrit kandvat tööd.

Muuseumi tegevjuhiks on Rita Raave ning tema võtab vastu ka muuseumi külastajad. Esialgu on uksed kunstihuvilistele avatud laupäeviti kell 12-18. Samuti on muuseumi uksed avatud tähtsamate Viljandis toimuvate kultuurisündmuste ajal.

Suviste puuvillaste riiete tootmine saastab keskkonda

Puuvillased rõivad on kuumal suvepäeval üks meie lemmikutest. Tarbija peaks siiski enne uue kleidi või särgi ostmist mõtlema, millise jälje tema riided jätavad loodusele ja särgi tootnud inimestele.

Arengukoostöö Ümarlaua poliitikaekspert Evelin Andrespoki sõnul kasutatakse puuvilla kasvatamiseks meeletutes kogustes pestitsiide, mis teeb sellest ühe keskonnavaenulikuma materjali. Maailma putukamürkidest läheb puuvilla tarbeks neljandik, kuigi puuvilla all on vaid 2,5% haritavast maast. Hektari puuvilla kasvatamisel kasutatakse umbes kilo jagu mürke.

Peale selle, et pestitsiidid rikuvad ökosüsteemi loomulikke protsesse, kahjustavad mürgid ka põllul töötavate inimeste tervist. Tunnustatud keskkonnaõiguse fondi (Environmental Justice Foundation) andmetel saab igal aastal põllumajandusmürkidest tõsise tervisekahjustuse ligi miljon farmerit ja nende pereliiget. Maailma Looduse Fond on öelnud, et igal aastal sureb mürgistusse 20 000 – 40 000 inimest.

„Keskkonna seisukohast on märkismisväärne ka see, et iga kilo puuvilla kasvatamiseks kulub üks kuupmeeter vett, teksapaari tootmiseks aga koguni 8000 liitrit vett. Arvestades, et puuvilla päritoluriikides on tihti niigi vähe vett, siis ei ole mõistlik seda kulutada puuvilla tootmisele, kui seda võiks hoopis toidu kasvatamiseks kasutada”, selgitas Andrespok.

Samas on puuvill olulisim looduslik tekstiilikiud. Seda kasvatatakse 70 riigis ja maailmas sõltub puuvillakasvatusest umbes 100 miljoni perekonda, seda peamiselt arengumaades. Nendele inimestele on see peamine või lausa ainus sissetulekuallikas, kuid puuvilla turuhinna langus on ots otsaga kokku tulemise äärmiselt raskeks teinud.

Hinnalanguse põhjustavad põllumajandustoetused, mida Ameerika, Euroopa ja Hiina oma põllumeestele maksavad. Selle tõttu tekib ületootmine, mis langetab järjest puuvilla hinda.

Iga puuvillatups, mis kunagi meie särki jõuab, on harva jälitatav. Nii ei saa me alati kindlalt väita, kas see või teine tavasärk on röövellikult toodetud. Kui tahame kindlad olla, et särk toodeti loodusesse ja inimestesse hoolivalt suhtudes, siis tasub kõrva taha panna järgmised soovitused:

1. Kõige keskkonnasõbralikum ja nutikam lahendus on taaskasutus.

2. Osta õiglase kaubanduse (fairtrade) sertifikaadiga rõivaid, mille puhul on tagatud, et puuvilla kasvatajad saavad oma töö eest õiglast tasu ning et tootmises järgitakse rangeid keskkonnanõuded.

3. Kui tahad kindlasti just puuvilla, siis ainus võimalus puuvilla keskkonnasäästlikult toota on teha seda mahepõllumajanduslikult (organic cotton).

4. „Öko-Tex Standard 100” märgistus tootel tagab, et tooteid on testitud teatud kahjulike ainete suhtes. Need tooted on küll keskkonnasõbralikumad, ent mitte mahedalt toodetud.

5. Tavaline puuvill on kindlasti kõige halvem valik. Eelista alternatiivseid saadaolevaid materjale, mis on kestlikumad. Puuvilla aletrnatiividena võiks kaaluda kodumaisest villast, aga ka bambusest, kanepist, ökopuuvillast, sojast, tencel-is ja harva isegi sünteetilistest materjalidest rõivaid.

Katrin Pärgmäe