Lugude jutustamine on me elus nii loomulik asi, et me mõni kord ei märkagi selle erilisust. Me räägime perele õhtulauas samal päeval toimunust, vanaisa räägib pojapojale oma poisikesepõlvest. Armastajad räägivad loo üksiolemisest jne.
Lool on hea vägi, ta paneb kuulama ja mõtlema. Ta vajab kahte poolt ja on oluline nii rääkijale kui kuulajale.
Kui kokku saavad erinevad lood, võivad neist saada laulud või tantsud või lugulaulud.
Mis saab lugulauludest või tantsulugudest aga siis, kui kokku saavad erinevad rahvad, erinevad kultuurid, kel igal ühel on rääkida oma lugu? Need lood me festivalile toomegi.
Meil on rääkida ka oma lugu – 20 korra saamise ja olemise lugu. Seega vaatame sel korral ka festivaliloo algusesse ja kulgemisse. Ja ehk mõnel hetkel mõtleme ka selle peale, et mis oleks saanud siis, kui see Võrumaa jaoks nii loomulikuna tunduv festivalilugu oleks jäänud sündimata…