Mu kallis ämm oll’ vast juba mitu aastat Vana-Roosa kalmuaian puhanu, ku ütel hummugul ütel’ mu tõnõpuul: «Tiiät, imä käve mul üüse külän ja ütel’, et keäki teist tulõ pia är mu manu.»
Vähä kõhedu tunnõ külh oll’, a mõista es midägi arvada. Järgmädsel üül pesse miis minnu üles. Esi üleni higine ja näost jumala hall. Ütel’, et tedä oll’ tahetu är tappa. Õkva nigu suur raskus olõvat tä pääle lammõnu nii, et es saa ei kätt ei jalga liiguta ja hing jäi kah kinni. Oll’ tahtnu minnu appi kutsu, a helü es tulõ vällä.
Viimätsen hädän olõvat saanu kuigi kätt nii pall’u liiguta, et ristimärk pad’a pääle tetä. Vandsõ jumalakeeli, et pääle tuud oll’ uma silmäga nännü, kuis kolm musta kujju tarõst vällä lätsi. Rassõ tunnõ oll’ kaonu ja hingämine piaaigu kõrran. Edimäne asi, miä päähä tull’, oll’gi tuu, et imä tahtsõ laskõ tedä hindä manu viiä.
Paar järgmist üüd olli rahuligu. A kolmanda päävä hummugu helisi telefon ja saimi teedä, et meheveli om väega rassõn saisun Tartu haigõmajan. Valla sotsiaaltüütäjä oll’ löüdnü tä sängü iist põrmandu päält. Mõtlimi kõrraga, et ku imä ütte poiga es saa hindä manu viiä, sõs nüüt pruuv tõist…
Õnnõs nakas’ meheveli iks paranõma. Läts’ müüdä mõni nätäl ja ütel pääväl sai miis matusõkutsõ – tädipoig oll’ koolu. Tuu oll’ külh nigu välk selgest taivast: tä oll’ kõgõ parõmban vannusõn ja tävven jõun. Viil tükk aigu ildamba hüpäs’ mu mehele päähä, et tädipoig oll’gi tuu lähkü inemine, kelle kotsilõ imä ütel’: «Keäki teist tulõ pia är mu manu.»
Antoni Annika, Tagakolga, Rõugõ khk
Edesi saa lukõ Internetist www.umaleht.ee