Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

august 2013
E T K N R L P
« juuli   sept »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Kosmosesse on saadetud sadu loomi ja lugematu arv putukaid

Kadri Valner

Belka_ja_Strelka_Olin sel esmaspäeval üle 20 aasta Moskvas. Ja muu hulgas käisin kunagises kuulsas rahvamajanduse saavutuste näitusel VDNHs. Mäletate, see on see koht, kus igal liiduvabariigil oli oma näitusemaja, kus tohututel väljakutel pritsisid vett kullatud purskkaevud ja mille lähedal seisab kuulus  monument “Tööline ja kolhoositar”. Oma lapsepõlveaegse käigu ajal  avaldas enim muljet Kosmosepaviljon, kus ees ja sees suuremaid ja väiksemaid kosmoseaparaate.

Täna on VDNH suur lõbustuspark, kosmosepaviljonist on järgi jäänud suveniiribokse täis kõle maja, mille ees seisab üks rakettidest. Just esmaspäeval, kui mina selle ees seisin, tähistati näituseväljakul aga Belka ja Strelka päeva – 53 aastat varem käisid need kaks loomakest kosmoses. Nii oli 19. august Nõukogude kosmonautikale oluline daatum.

Inimesed on ikka kasutanud loomi seal, kus on endal liiga ohtlik olla. Just hiired olid esimesed ümber maakera lendajad ja seda 1957. aastal. Lisaks neile ja koertele on lähetatud kosmosesse rotte, jäneseid, kilpkonni,  USA eelistas ahve, kes enim sarnanevad oma arengult just inimesele. Täna aitavad väiksemad loomad prussakatest merisigadeni mõista elusorganismidega kosmoselennul toimuvaid muudatusi.

Nõukogude Liidus algas koerte lennutamine kosmosesse Saksamaalt sõjasaagiks saadud rakettide koopiatega 1951. aastal. Esimesena startisid 22. juulil 1951 Dezik ja Tsõgan ning jõudsid pärast saja kilomeetri kõrgusele tõusmist elu ja tervisega maale tagasi. Aga nende puhul ei olnud tegu kosmoselennuga, seega paraku neile me nii pikka pai ei saa teha või nii head vorstijuppi anda, kui Belkale ja Strelkale.

Kokku tehti selliseid 100–150 km kõrguseid lende 29, mille käigus ka mitu koera oma elu kaotas. Nii omandati kogemusi koerte treenimisel kitsas ruumis viibimiseks, töötati välja mullikujuline klaasist kiivriga skafander ja kabiin.

Kuulus Laika oli 1957. aastal esimene elusolend, kes jõudis orbiidile. Tegemist oli segaverelise, ühelt Moskva tänavalt püütud kolmeaastase emase koeraga. Tema lendas Sputnikul nr 2, mille orbiit ulatus juba 1660 kilomeetri kõrguseni maapinnast. Stardi ajal tõusis Laika südamelöökide sagedus, kuid taastus varsti pärast kosmosesse jõudmist. Orbiidil Laika isegi sõi korra. Lennu edasise käigu kohta on aga üpris vähe teada. Alles 45 aastat hiljem, teatas üks vene teadlastest Texases toimunud Maailma kosmosekongressil, et tegelikult elas Laika kosmoses vaid viis kuni kuus tundi ning suri kuumuse ja stressi tagajärjel.

Kuigi Laika ei elanud kosmosereisi üle, tõestas eksperiment, et reisija jääks orbiidile lennates ellu ning kannataks kaaluta olekut. See lend varustas teadlasi esialgse informatsiooniga sellest, kuidas elusad organismid reageerivad kosmoselennu tingimustes. Nõukogude Liidus looma kindlasse surma saatmine küsimusi ei tekitanud, küll aga korraldati mujal maailmas selle vastu protestimiitinguid küsimusega, kui suured peaksid olema omandatud teadmised, et need vääriks looma hukku.

Ja siis jõudis kätte 19. august 1960. Baikonurilt lennutati kosmosesse kaks krantsi – Belka ja Strelka. Nemad tulid ka tagasi ööpäevaringselt kosmosereisilt. Millised olid nõudmised sellistele koertele? Enamike katseloomadest olidki krantsid.. Nad ei tohtinud kaaluda üle 6 kilo, pidid olema kergesti treenitavad ja taluma liikumatust niing vibratsiooni. Kosmosejaamas ju ruumi ei olnud. Teadlased arvasid, et krantsid on harjunud oma elu eest seisma, on seetõttu vastupidavamad, suudavad kannatada suuri koormusi.

Koerte valikult toimus ka omanäoline iludusvõistlus – kosmosest õnnelikult tagasitulevast loomast pidi ju saama kuulsus, seega oli oluline, et ta näeks kena ja intelligentne välja. Belkast ja Strelkast saidki üleilmsed staarid. Neil sündisid ka pojad, üks pesakonna kutsikas kingiti NSVLi juhi Nikita Hruštšovi poolt USA esileedile Jacqueline Kennedyle.

Pärast Belka-Strelka reisi koerte kosmosesse saatmine peaaegu katkes ning hiljem on vaid kaks koera säärase “au” osaliseks saanud – 22. veebruaril 1966 lennutas Nõukogude Liit kosmosesse tehiskaaslase Kosmos 110 koos koertega Veterok ja Ugoljok. 22 päeva kestnud lennuga püstitasid nad elusolendite kosmoses viibimise kestusrekordi, mis koerte puhul kehtib praeguseni.

Ahvide teeneid kasutasid kosmoseprogrammides eriti USA. Lisaks talle ka Prantsusmaa, Argentiina ja Iraan, mõnel korral ka Venemaa.  Kokku on kosmoses käinud 32 ahvi, suurem osa neist pärdikud, kuid ka mõned šimpansid.

Esimesena lendas orbiidile USA kosmoseuurijate poolt 1948. aastal saadetuna reesuspärdik Albert, kuid ta hukkus lennu ajal.  Esimene šimpans Ham käis kosmoses vahetult enne inimest, jaanuaris 1961. Seda Kameruni metsadest pärit kolmeaastast šimpansi õpetati jupp aega n-ö juhtima raketti ehk siis liigutama kange vastavalt valgussignaalidele. Kogu lend ebaõnnestus – nii start kui maandumine. Ahv jäi aga ellu ja temast sai telestaar.

Esimene mitte-inimahv jõudis orbiidile alles hulk aega pärast inimesi, see oli makaak Bonny, kes tegi 1969. aasta suvel tehiskaaslasega kümnepäevase lennu, kuid suri pärast maandumist.

Prantsusmaa lähetas 1963. aastal 200 kilomeetri kõrgusele Sahara kõrbe kohal kassi Felisetti, kelle ajutegevust samal ajal uuriti. Kass jäi ellu.

Vene kosmoseuurijad saatsid 1959. aastal õhku küüliku nimega Serõi – Hall.

Kilpkonnadel on aga kosmoses täita oma missioon. 1968. aasta septembris õnnestus Nõukogude automaatjaama Zond 5 pardal olnud kilpkonnadel, putukatel ja teistel elusolenditel pärast möödalendu Kuust elusana Maale tagasi jõuda, kilpkonnad olid küll topeltkoormuse all väga kõvasti kõhnemaks jäänud. Järgmisel korral sama aasta novembris vedas tehnika aga alt ja kõik hukkusid. Viimati kasutati kilpkonni kestvuslennul 1975. aastal, kui loomakesed veetsid kosmoselaevas 90 päeva.

2003. aasta jaanuaris korraldati kosmosesüstikul Columbia viimasel reisil mitu eksperimenti, milles kasutati ämblikke, putukaid, kalu ja teisi katseloomi. Maandumisel 1. veebruaril toimunud katastroofis hukkusid kõik süstikus olnud elusolendid peale ümarusside,  kes leiti rusude seest elusana!

Ameeriklased on kalu kosmoses kasutanud selleks, et uurida, kuidas elusolendite närvisüsteem peab kaaluta olekus vastu. Selgunud on ka, et kosmoses sigitatud prussakatel kasvavad tavapärasest kiiremini nii kere kui ka jäsemed. Lisaks sellele jooksevad nad teistest kiiremini ning on ka muidu energilisemad ja vastupidavamad. Muide, Jaapani põldvutid on aga need elusolendid, kes kaaluta olekus esimesena järglasi andsid. See toimus Vene- Tšehhi ühiseksperimendi ajal 1960ndatel.

Sellised on inimeste teenistuses olnud loomade rännakud kosmoses.

Comments are closed.