Kui üks kangesti tüütu kärbes jutustada (veel enam kirjutada) oskaks, jutustaks (kirjutaks) ta Võru folkloorifestivali laadalt järgmise loo:
Ühel päeval, täpsemalt reedel, sai mul maaelust villand ning otsustasin lennata Võru linna. Kuulduste järgi pidi seal olema just sel nädalavahetusel palju head ja paremat ning ma ei pidanudki pettuma. Suitsuvorsti ja singi lõhna tundsin juba kaugelt. Kohale jõudes märkasin, et mitte ainult minul polnud täna linnaluba, hõrgult lõhnava toidu lähedal kohtasin teisigi kärbseid, kes rõõmsalt ringi lendasid. Puhkamiseks meile mahti ei antud, sest niipea kui maandusime singil või vorstil, et laadamuljeid vahetada, viibutati kohe meile käega, et minge aga uudistage laata edasi. Ma siis läksingi.
Esimese hooga maandusin ühe naise õlal, kes parajasti ühele tuttavale ostetud supitirinat näitas. Tuttav kiitis, et ilus triibuline supitirin. Minu arvates on aga supitirinast üksi vähe, supp peab ikka ka sees olema, borš või seljanka või vähemasti frikadellisupp. Nägin, et inimestele ikka süüa pakuti, aga vaevalt jõudsin söögi lähedusse, kui mind jälle eemale juhatati. No mis seal ikka, lendasingi edasi.
Keset tänavat jäi mulle silma üks habetunud, mitte just sääse- ega kärbeskaalu mees, kes mängis kannelt. Ilusasti mängis. Heitsin kiire pilgu tema noodivihikule ja plaadile, seal oli ikka väga palju toredaid laule, kahjuks küll mitte ühtegi kärbsest. Vaatamata sellele oleksin talle mõned sendid kandle ette poetanud, kui mu jalad neid kanda oleks jõudnud. Mees lubas aga mängida seni, kuni poeg järele tuleb või kuumus liiga tegema hakkab.
Jah seda kuumust oli tõesti palju, otsisin varju kübarate all. Seal märkasingi ühte pisikest armast tüdrukut ratta seljas, kellele ema erinevaid kübaraid pähe passitas. Nagu moedemonstratsioon. Väljavalituks osutus valge kübar õrnroosa roosiga, tõesti imeilus ja sobis patsidega neiukesele hästi. Ema rahakott sai seekord puhkust, sest lapselapsele lubas kübara välja teha hoopis vanaema. Kahjuks pole Eestis ühtegi moeloojat, kes suudaks teha kärbsele kübaraid, pisut varjus puhanud, jätkasin oma laadaretke.
Puidust asjad mind tavaliselt ei huvita, kui tegemist pole söögilauaga, millel mõni tera leiba võib suhkrut, aga laadal lennates nägin palju puidust esemeid. Ühed põnevamad olid puidust mänguasjad. Mida kõike seal küll polnud. Teiste hulgas ka mõõku. Kuulsin kuidas üks pisike poiss ihkas endalegi puidust mõõka, kuid ema arvates saaks poiss selle meisterdamisega ise hakkama. Loodetavasti saabki, sest soovitud mõõk jäi korvi teist ostjat ootama. Mina aga lendasin edasi.
Meie, kärbsed, pole üldiselt edevad. Kui päike meie tiivad särama paneb, siis sellest on küll. Inimesed paistavad olema aga nakatunud ehtetõppe. Te lihtsalt ei kujuta ette, kui palju ehteid laadal oli – kõrvarõngad, kaela- ja käeketid, prossid, võrud, sõrmused, suured, kesmised, väiksed, ümmargused, kandilised, ovaalsed, punased, kollased, sinised, hõbedased, pronksist, rauast ja nii edasi. Peatusin mõnel ehtel, et uurida kvaliteeti. Mulle nad ei maitsenud, aga üks noor näine väitis ühe pärlitest kaelakee kohta küll, et olevat väga maitsekas. Teine naine otsis jällegi kaelakeed oma rahvariiete juurde (vanad Rõuge kandi rahvariided, must seelik punase äärega). Arvan, et sobiva ehteta ei lahkunud sellelt laadalt ka kõige nõudlikum moegurmaan.
Lõpetuseks veel niipalju, et inimestest on ka lõpuks inimesed saanud. Ma ei märganud laadal ühtegi kärbsepiitsa ja ega kärbsepabergi silma hakanud. Kui nüüd inimesed märkaksid käega vehkimise asemel meile kärbestele öelda, et palun, kas te suvatseksite oma asendit muuta, oleks elu päris ilus. Laadale kaupa kaema minna soovitan aga kõigile.
Laadakärbse nimel Tuuli Hiiesalu