Kui Lauluväljaku teine ja kolmas korrus on hõivatud laudkondades toimuvate „juhuslike“ osalejate aruteludega, siis esimesele korrusele on kogunenud aruteluring, mille eestvedajaks on Eesti Väitlusseltsi nõukogu esimees Kajar Kase. Sealseteks arutlejateks on Rahvakogu vabatahtlikud korraldajad ja huvilised, keda arutelu ringidesse ei valitud, kuid kes sellegi poolest soovisid sõna sekka öelda. Vestlusringiga liitus hetkeks ka Silver Meikar, kes märkis, et alumise korruse arutelu on palju pingevabam ja huvitavam kui laudkondades toimuv vestlus.
Vestlusringidest tuleb välja tõsiasi, et Rahvakogu hääletus- ja aruteluküsimustes on mõned segased ja läbi mõtlemata kohad. Esimese kolme teema kõige segasemaks küsimuseks osutub punkt „Kas pooldad ideed kehtestada seadusega riigi ja kohalike omavalitsuste esindamise tingimused ehk nõukogu liikme roll ja vastutus?“ Ka Urmo Kübar tunnistab, et tegemist on kõige segasema küsimusega. Ta selgitab, et omavalitsuste esindajad istuvad nõukogudes, saavad palka, kuid probleemide korral pole konkreetset vastutajat. „Küsimus on selles, et kas seadusega tuleks paika panna, kuidas käib esindaja määramine ning mis on vastutus,“ sõnab Kübar.
Kui kolmanda teema küsimuste aruteluga on lõpule jõutud, küsib Meikar naljatledes: „Saan teid veel millegagi lõbustada?“ Võimalusest haaratakse kohe kinni, teemaks erakondade rahastamine. „Missugune võiks olla karistus ebaseadusliku annetuse eest?“ küsib aktivist Meikarilt. Meikar leiab, et kõige paremaks karistuseks oleks rahatrahv. „Rootsis pole arutelud avalikud, aga rahva usaldus poliitikutele on suurem,“ sõnab Meikar. Tema hinnangul mätsitakse Eestis asjad lihtsalt kinni.
Me täname Külauudiste poolt kõiki, kes meid jälgisid ja loodame, et olime kasulikud.
Rahvakogu on lõppemas Tallinna Lauluväljakul ja nüüd me jääme ootama, mis sellest edasi saab. Meie poolt lisanduvad täna õhtul veel kokkuvõtvad ja graafilised artiklid tänase päeva kohta.
Viimane viies aruteluplokk on lõppenud. Rahvakogujatel on töö tänaseks tehtud.
Valija hääle kaalukuse suurendamine valimistulemuste otsustamisel oli see, mille üle viimati arutleti.
Juhan Kivirähk lõpetuseks: “Rahvakogu väärtus ongi Rahvakogus endas.” See on inimesi aktiveerinud. Riigikogu ei pea kuulama Rahvakogu. Riigikogu peab kuulama rahvast.
Kompensatsioonimandaadid Riigikogu valimistel
Mis need on? Ringkondades jaotamata jäänud mandaadid jaotatakse erakondade vahel kompensatsioonimandaatidena, võrreldes nimekirjade koguhäältearvu. Kui valimistulemus annab erakonnale näiteks kolm kompensatsioonimandaati, saavad need kolm kohta Riigikogus erakonna üleriigilises nimekirjas kolm esimest kandidaati, kes ei ole veel isiku- või ringkonnamandaadiga valituks osutunud (siiski peavad nad Riigikokku pääsemiseks olema kogunud vähemalt 5% oma ringkonna mandaadile vastavast häältearvust). Kandidaatide järjestus erakonna üleriigilises nimekirjas otsustatakse mõnes erakonnas sisevalimistega, teistes juhtorgani otsusega.
1.Küsimus:millist varianti pooldad?
1.Jätkata kompensatsioonimandaatide jaotamist praegusel kujul. – 21 häält
2.Jaotada kompensatsioonimandaadid, lähtudes kandidaadile antud toetusest (kuna ringkonnad on erineva suurusega, ei saa kandidaatide järjestamise aluseks olla häälte arv, vaid näiteks häälte suhe ringkonna lihtkvooti). – 124 häält
3.Loobuda kompensatsioonimandaatidest ning jagada kõik Riigikogu kohad ringkondades. – 92 häält
1.Jätta kehtima praegune kord, kus üksikkandidaat peab koguma oma ringkonnas lihtkvoodi jagu hääli. – 19 häält
2.Võrdsustada üksikkandidaadi valituks osutumise tingimused erakonna nimekirja tingimustega ehk ta saab mandaadi, kui on kogunud vähemalt 75% lihtkvoodiks vajalikeks häältest. – 234 häält
Valituks osutumise korral esinduskogus tööle asumise kohustus
ehk kui sind valiti, siis sa ka lähed. Sama kehtib ka kohalike omavalitsuste ja Europarlamendi valimistel. 3.Küsimus: millist varianti pooldad?
1.Jätta kehtima praegune kord, kus kandidaadil ei ole kohustust valituks osutumise korral esinduskogus tööle hakata. – 16 häält
2.Kehtestada valituks osutumise korral kohustus esinduskogus tööle asuda, millest võib loobuda vaid teatud erandlikel juhtudel. – 228 häält
Milliseid tagajärgi muudatus endaga tõenäoliselt kaasa tooks?
• Valituks osutumise korral esinduskogus tööle asumise kohustus piiraks kandidaadi isikuvabadusi ja valijate valikuvõimalusi.
• Valimistulemus kajastaks rohkem valijate tahet – esinduskogusse saavad need, kelle poolt valijad hääletasid.
• Väheneks nende kandidaatide arv, kes kandideerivad vaid oma nimekirjale häälte kogumiseks. Esile saaksid kerkida uued võimekad kandidaadid, kes sellisel juhul ei oleks esinduskogus kellegi teise, vaid ainult iseenda häälte toel.
• Praktikas oleks see raskesti teostatav, sest ammendavat loetelu mõjuvatest põhjustest mandaadist loobuda (näiteks tervise halvenemine, vajadus hoolitseda lähedase eest, uus oluline tööpakkumine vms) ei saa kehtestada.
Presidendi otsevalimine: 4.Küsimus:millist varianti pooldad?
1.Jätta kehtima praegune kord, kus presidendi valib Riigikogu või valimiskogu. – 148 häält
2.Muuta põhiseadust ja valida president üldvalimistel. – 104 häält
Milline oli kõige olulisem küsimus?
1.Kompensatsioonimandaadid Riigikogu valimistel – 44 häält
2.Üksikkandidaatide Riigikokku valituks osutumise tingimuste lihtsustamine – 63 häält
3.Valituks osutumise korral esinduskogus tööle asumise kohustus – 95 häält
4. Presidendi otsevalimine – 55 häält
2014. aasta 1. jaanuarist ei tohi enam täita vedelgaasiballoone, mis ei vasta eurostandardile. Põhjus, miks vanu balloone enam kasutada ei tohi, on Eestis vastu võetud otsus tagada Euroopa Liidu nõuete täitmine.
Saare Gaas OÜ juhatuse liikme Aivo Jürissoni kinnitusel tohib varem täidetud balloone siiski kasutada senikaua, kui nendes gaasi jätkub. Seda loomulikult mõistlikkuse piires. Jürissoni sõnul on neil juba praegu müügil 11 kg gaasi sisaldavad nõuetekohased balloonid ning peagi tulevad müüki 17 kg gaasi sisaldavad balloonid. Võrdluseks võib öelda, et nn vanasse GOST-ballooni mahub 21 kg gaasi.
Paljud kliendid kasutavad siiani veneaegset balloonile kinnitatavat regulaatorit. Seega tuleb kindlasti meeles pidada, et selline regulaator uute balloonidega kokku ei sobi ja tuleb samuti ringi vahetada.
Raplas avas reedel uksed tervislikku toitumiskultuuri propageeriv söögi- ja vaba aja veetmise koht Roheline Ait.
Paar minutit enne kahtteist ehk väljakuulutatud avamise aega põlesid Rohelise Aida ukse ees kutsuvalt suured küünlad, kuid sees käisid veel viimased kiired ettevalmistused. Korda oli vaja seada menüü puidust kaaned.
Esimesed külastajad saabusid mõni hetk pärast avamist ning järgmisedki ei lasknud end kaua oodata
Rohelise Aida omaniku ja peakoka Pekka-Paavo Kesküla sõnul seisab pidulik avamine siiski alles ees. See võib aset leida umbes kuu aja pärast, kui ilm on soojenenud ja on võimalik kasutada õues asuvat terrassi. Siis plaanivad nad kutsuda ka esinejaid ja pakkuda muud meelelahutust.
1. Rahva aus kaasatus ja laiem osalemine poliitikakujundamises valimistevahelisel ajal
• Igapäevase poliitikakujundamise avatus. Küsimus: «Kas pead vajalikuks reguleerida seadusega, kuidas on tagatud avalikkuse informeerimine ja võimalused õigusaktide ettevalmistamise erinevates etappides osaleda?»
• Rahvakogu jätkamine ühisloomekeskkonnana. Variandid: 1) jätkata Rahvakoguga praegusel kujul, vabatahtliku algatusena, kui selleks leitakse vajadust, aega ja võimalusi; 2) näha riigieelarvest ette vahendid Rahvakogu alaliseks tegutsemiseks, et koguda erinevatel teemadel ideid, neid arutada ja riigikogule esitada.
• Rahvaalgatusena tulnud ettepanekute arutamine riigikogus. Küsimus: «Kas pooldad ideed kohustada riigikogu arutama rahvaalgatusena esitatud ettepanekut, kui selle poolt on antud teatud hulk (näiteks 25 000) valimisõigusliku kodaniku toetusallkirja?»
• Rahvahääletuse lihtsam kasutamine riigielu küsimuste otsustamisel. Küsimus: «Kas pooldad ideed lihtsustada seaduseelnõude ja muude riigielu küsimuste rahvahääletusele panemise korda? Loe edasi: Rahvakogu küsimused – mõtle kaasa
Aprillis 35-aastaseks saav Heiki Hanso, kes on rohkem tuntud arboristina puu otsa ronimisega, vedas end neljapäeval köite ja rakmete abil esimese inimesena maapinnalt otse üles Tallinna teletorni 176 meetri kõrgusele restorani platvormile.
Keskkonnaministeeriumi andmebaasis on kirjas Eestis esinevad imetajate võõrliigid, kes tuleks meie loodusest kõrvaldada. Nendeks on kährikkoer, ondatra, mink, maral ja tähnikhirv. Veel on seal kirjas, et kärkikkoer ja mink on meil täielikult kohanenud ja neid võib looduses sageli silmata.
Šaakali kohta, keda on Läänemaal kütitud ja ka veebikaamerast nähtud, pole andmebaasis sõnagi, kuigi nende olemasolu ja sigimine on siin kindel.
Kuidas šaakal Läänemaale sattus ja seal elupaiga leidis, ei oska keegi öelda. Ärevaks teeb aga olukord, et kuigi keskonnateabekeskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil tõdes kolmapäeval Aktuaalses Kaameras, et on vähe tõenäoline, et nad levivad üle Eesti, on hiidlastelt vihjeid sarnase looma nägemisest. Need teadaandmised Kõrgessaare valla mailt laekusid jahimeestele juba sügisel, mitte pärast esimese uue liigi isendi küttimist.
Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas see on looduses loomulik areng, mis kaasneb kliima muutusega või on keegi teadmatusest või kogemata mõne metsiku lemmiklooma loodusesse lasknud. Visa liigina saab šaakal meil nähtavasti hakkama, aga kas Eestisse ja Hiiumaale on neid tarvis?
Samadel teemadel arutleb sel laupäeval kell 14 algav KUKU raadio saade Ilmaparandaja.
Lumi, mis on nüüd maas olnud juba kolm kuud, ei rõõmusta enam kedagi, pehmest valgest jõululumest on saanud paras nuhtlus õue peal.
Aga… kagukaare põõsaalused on juba paljad ja ma ei saa sellisel ajal kuidagi lahti tahtmisest seal paljal, veidi porisel ja pehmel maal tammuda, tunda maa jõudu. Sellest maast pakitsevad välja esimesed rohelised libled, mida nurmkanad on siin hommikul nokkimas käinud, ühe kuivema mutimullahunniku sees on ka varblaselohud – nad on siin liiva sees end soputamas käinud, et saada lahti talvel sulgede vahel rõõmsalt signenud söödikutest. Igal hommikul käib siin peesitamas harakapaar, muideks, ka nende suled küütlevad päikeses sini-must-valges värvikmbinatsioonis. Ja kui siin seda päikeselist mullapinda käega katsuda, siis see on tõesti soe ja suisa kuum on siia sügisel ununenud must plastist lillepott.
Päike haukab iga päev lund suurte lõuatäitega, üle poolemeetrise hange kulgev porine jäljerida on järgmiseks päevaks juba maani sulanud ja kassivolaski jäljerida on sulanud suurteks ilvesemõõtu jälgedeks. Just meie jäetud jälgedest ma täna rääkida tahangi.
Ma olen end harjunud pidama sirgjooneliseks inimeseks, nii nagu enamus mu kaasmaalastest. Ikka kindla eesmärgi poole lühimat teed mööda. Aga just seesama porine jäljerida näitab, kuidas me elus tegelikult toimime. Sirgeid teid ja minekuid ei ole. Ikka on teel väikene kurv sel kohal, kus tuli mingi mõte või järsk pööre sel kohal, kus midagi vaatama jäime.
Olen oma elus pidanud palju metsas kondama ja seetõttu tean, et sirgeid radu saab käia ainult siis, kui rühime mõteteta, kellegi käsul. Looduses selline asi võimalik ei ole. Ei lenda vareski sirgjoones ega lippa jänes haakideta.
Mul on meeles üks geobotaanika praktikum Sõrves, kus pidime kaardistama metsõunapuid ja luuderohtu, selleks tuli jagada kogu ala 100 meetri laiusteks transektideks. Ja suur oli mu üllatus, kui ühel kolmandat sirgjoont kompassi järgi läbides olime jõudnud esimese raja metsõunapuuni. Kompassinõela järgi!
Ja tegelikult ongi metsas mingid teised jõud, mis ei allu ei kainele mõistusele, kompassidele ega moodsatele GPSidele. Loodus sunnib meid minema sinna, kus on midagi põnevat, meie jaoks olulist, või sinna, kus keegi abi vajab.
Vanarahvas on selliseid asju nimetanud Eksitajateks. Meie arhiivides on kuhjadena kirjeid sellistest lugudest, kus metsaläinu hakkab ringi käima ja jõuab ikka ja jälle kohta, kus alguses mingi asi tegemata jäi.
Ja pole sugugi parem ka see tänapäeva rahvas. Küsisin oma FB-sõpradelt, et kas nad on sattunud Eksitaja kätte. Ja hetkega tuli lugusid, kus oli ära eksitud oma kodumetsa, poolekilomeetrise läbimõõduga alale. Miks just, seda enamasti seletada ei osata. Aga üks Türi kandi mees seletas, et eksitaja meelitas teda tagasi metsamaasikaid täis välu poole.
Minu enda kõige tobedam eksitajalugu on Otepää lähedalt, kui läksin lastega seenele talu alumisse metsa. Mul oli kindal plaan minna kotkapesa poole mäenõlvale. Ja ehki lapsed mulle mitu korda ütlesid, et emme kuhu sa lähed, olin poole tunniga ringia alguspunktis tagasi. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas see juhtuda sai. Lihtsalt jalad viisid ja ma ei kannatanud vastuvaidlemist. Nagu mõistus oleks pühitud peast.
Ja veel on üks paik Võrumaal, hea kukeseene paik me talust 500 meetri kaugusel. Kui mu äi meid sinna esimest korda viis, siis eksisime tagasitulles kõik neljakesi. Läks ligi tund, enne kui metsast välja saime. 500 meetri kaugusel majast! Ja teist korda juhtus seesama siis, kui salvestasime GPSga paiga ja seade läks ühel hetkel lihtsalt lolliks. Ei aidanud ei päike ega kõrgemad künkad. Tunnike marssimist, enne kui tuttava teeotsa üles leidsime. See on paik kuhu on lihtne minna. Aga seenelastiga tagasi tulles hakkab mingi vägi tõmbama oja ja selle taguse soo poole, kust kunagi ka muistne aardeleid on leitud.
Mis ajab segi inimese pea ja navigeerimisseadmed? Inimese puhul on teadlased otsinud ringitamisele lahendust keha ebaproportsinaalsusest, sellest, et meil on parem jalg pikem ja nii tekkivad kaared või pikema tee käimisel koguni ring. Aga kui mul on kaasas GPS, siis peaks ju saama jalgu korrigeerida?
Ja tegelikult juhtub sarnaseid eksimisi sageli vanainimestega, mis näitab, et ühel hetkel läheb meel peast, mingi orienteerumisühendus peas lakkab olemast. Kuid mis selle esile kutsub?
Vanarahvas on eksitajatele ka vaimkeha ümber loonud, sageli nähti teda halli vanakesena või häälena metsast.
Võiks arvata, et tegemist on omamoodi hüpnoosi ehk lummusega. Kuna hüpnotiseerijat pole, võib seda nimetada ka autohüpnoosiks. Eksija tähelepanuvõime ja keskendumine hälbib äkki ja väärkujutlused tunduvad olulisemad kui tegelikkus.
Tegelikult kohtame sama enda ümber pidevalt. Ka praegune majandus- ja rahanduskriis on ju midagi samasugust – me kujutleme, et rahapaberil on väärtus, mida sellel tegelikkuses ei ole.
Eksitusse sattudes soovitas vanarahvas mõne riideeseme seljast võtta ja siis pahupidi uuesti selga panna. Võimaluseks oli ka kummarduda ja jalge vahelt selja taha vaadates õige suund leida. Oleks ometi, et see nõu ka tänapäeva loodusvaenulikus majandustihnikus õige teeotsa kätte juhataks!