Teeme Eesti juubeliks korda! Nii hõikas Eesti Vabariigi President pühapäeval pidulikul kontsert-aktusel. Need sõnad läksid hinge ja panid mõtlema (unistama), missugune võiks olla täiesti korras Eesti viie aasta pärast.
Alustan lastest. Vaadates samal kontserdil säravaid imearmsaid pisikesi inimesi tundus, et neil pole häda midagi. Kui tahavad, jooksevad ringi, kui tahavad, mängivad ja kui igav hakkab, siis kutsuvad sõbrad külla. Aga! Korras Eestis riigil oleks jõudu toetada last rohkemaga kui 20 eurot kuus. Samuti oleks renoveeritud kõik mänguväljakud, lastel oleks olemas kõik vajalikud õppevahendid. Lapsed ei peaks muretsema, kas nad ikka saavad teatrisse, klassi väljasõidule või huvialaringi minna. Lapsed ei peaks muretsema ei kodu- ega koolivägivalla pärast. Korras Eestis teaks lapsevanem alati, kuidas ta lapsel läheb, millest ta mõtleb, mida tunneb. Korras Eestis julgeks laps panna käed ümber emme ja issi ning öelda neile, kui toredad nad on ja kui väga ta neid armastab.
Noortel oleks korras Eestis palju lahedaid kohti (noorteklubisid), kus sõpradega kokku saada ja midagi teha (musitseerida, sportida, maalida, väidelda …). Korras Eestis oleks alkohol, tubakas ja narkootikum noorte (aga ka vanemate inimeste) hulgas tabu, mida ei puututaks. Korras Eestis oleks kõikidel noortel toetavad vanemad, ustavad sõbrad (ehk armas kaaslanegi), võimetekohane haridus, rahuldustpakkuv hobi. Korras Eestis julgeks (tahaks) noor suu lahti teha ja ka oma hääle kõlama (kehtima) panna. Noor teaks, kes ta on, mis ta teeb ja mis temast saab.
Tööinimesel poleks korras Eestis vaja muud, kui head tööd. See tähendab tööd, mis on meeldiv, jõukohane ning mida väärtustatakse õiglaselt. Kui sellise töö juurde kuuluksid asjalikud ja mõistvad ülemused ning toetavad ja sõbralikud kolleegid, kui töö jätaks aega ka pereelu jaoks, võiks tööinimene ümiseda – mul on kõik korras. Üks oluline asi siiski veel. Korras Eestis asuks see töö Maarjamaa pinnal, mitte põhjanaabrite, idanaabrite või lõunanaabrite juures. Päris korras Eestis ei peaks me talente koju meelitama, nad tormaksid siia ummisjalu.
Ja pensionärid. Nende jaoks oleks ilmselt kõik korras juba siis, kui lapsed ja lapselapsed külas käiksid (või vähemalt helistaksid). Eriti luks oleks siis, kui poleks vaja muretseda, kas pensionist ikka jätkub, et osta toitu ja maksta hirmkalli elektri eest. Kui kuskil oleks veel väike aed, kus nokitseda, lõngakera, millest sokk või kinnas välja võluda – mida võiks pensionäri hing veel tahta?
Unistada on lihtne, unistust teoks teha keerulisem. Presidendi üleskutse teha Eesti viie aastaga korda võib tunduda võimatu missioonina, kuid kui juba Tom Cruise oma võimatu missiooniga (lausa mitu korda) hakkama sai, siis miks ei võiks meie, eestlased, saada hakkama oma missiooniga. Äkki teemegi oma kodu juubeliks korda?! Mina olen igal juhul missiooniks valmis.
Tuuli Hiiesalu, uhke eestlane