Umbes paarkümmend aastat on Maret German Sipas ja Märjamaal töötanud õmblejana. Praegu istub ta päeviti Joutsenis õmblusmasina taga, õhtuti ja nädalavahetustel loob kirjutades uusi maailmu.
Tema neli seni ilmunud raamatut on nii menukad, et näiteks Märjamaa raamatukogus on need pidevalt välja laenutatud. Kirjutamiseni viis Germani
keeruline periood isiklikus elus ja tekkis soov oma hingevalu kirja panna. Ta andis lõike lugeda oma tütrele, kes tahtis kohe ülejäänutki näha. Ka tuttav
psühholoog soovitas käsikirja avaldamiseks pakkuda. Käsikirja näidist paaris kohas vastu ei võetud, aga parasjagu oli kirjastus Tänapäev kuulutanud välja
romaanivõistluse. Seal märgiti „Pööratud kuu“ ära ning see jõudis 2008. aasta lõpul raamatulettidele. „Esimene raamat on tõsieluliste sugemetega, aga mitte otse elust maha kirjutatud,“ rääkis Tuule Lind, kes valis endale sellise kujundliku autorinime. Hiljem on selgunud, et paar sellenimelist inimest elab Eestis veel.
Viis raamatut on valmis. Ühes arvustuses nimetati „Pööratud kuud“ valusalt ausaks, mille lugemine külmaks ei jäta. Esikraamatu edu innustas kirjutamist jätkama. Nii valmisid „Päev algab öösel“(2010),„Valetõde“(2011)ja„Eelijapäev“
(2012). Veebruari alguses saatis Tuule Lind ära oma viienda raamatu käsikirja. Ikka Tänapäeva kirjastuse romaanivõistlusele, mille tulemused selguvad suve
hakul.
Esimesed raamatud valminud kergemalt, viies käsikiri küpses ligi kaks aastat. Varem teda ümbritsev sagin ei seganud, nüüd tahab ta kirjutamiseks vaikust,
et saaks süveneda. Käsikirjade esimene lugeja on sõbranna, kelle märkusi ta teksti viimistlemisel ka arvestab. „Olen tänulik, et Tänapäev võtab avaldada sääraseid tundmatuid sõnaseadjaid nagu mina. Kõigis mu raamatutes on
seiku, mis on elust maha kirjutatud, aga üldiselt on need ikka väljamõeldised. Lugude väljamõtlemine on huvitav, kogu see protsess, kuidas erinevad
sündmused ja inimesed kokku viia. Tööl õmblusmasina taga istudes tuleb pähe häid lauseid. Korrutan neid mõttes seni, kuni nad pähe jäävad, et hiljem kodus
kirja panna,“ kirjeldas autor oma loomeprotsessi. Tema raamatute tegevus hargneb kiiresti, kirjelduste „sõber“ ta pole ja lugejad on öelnud, et raamatut ei saa käest ära panna – tahad ruttu teada, mis edasi tuleb. Enereirooniliselt märkinud autor kord oma kirjastajale, et kultuuriminister Lang võrdleks tema stiili ilmselt Barbara Cartlandi raamatutega ja tõsiusklikud kirjandustegelased ei arvaks tema loomingust palju. Mihkel Mõisnik vastas, et neid raamatuid võib pidada meelelahutuslikuks kirjanduseks. Mõnes lugejate kommentaariumis
on neid nimetatud ka naistekateks.
„Kui mu raamatud leiavad oma lugejaskonna, siis las nad olla just sellised.
Kirjutan nii nagu oskan,“ nentis Tuule Lind. Lugejad on Tuule Linnu raamatud
igatahes üles leidnud. Tema „Eelijapäev“ oli mullu Eesti rahvaraamatukogude laenutuste TOPis 16. kohal ja mitmel kuul ka esikümnes.
„Ühtki oma raamatut ma teisest kõrgemalt ei hinda, kõigil neil on oma tähtsus,“ ütles Tuule Lind, kellel keerlevad peas juba uued ideed. Kooliajal olnud tal
kirjandite kirjutamisega tavaline suhe ja ega ta oleks osanud arvata, et hakkab raamatuid kirjutama. Kohtumisel lugejatega on ta kirjutamise kohta öelnud, et kui ei proovi, ei saa sa kunagi teada, milleks sa suuteline oled.