Einar Eiland,
kodanik
Kultuuri allakäik hakkab sealt, kus lõppeb ühiskonna huvides toimiva keele ja kirjasõna levik. Ehk sealt kus kirjasõna ei täida kultuuriruumise enam sellele kultuurile omast harivat rolli ja seega ei täide enam ellujäämiseks vajalike kogemuste edasikandja rolli. Seega lakkab meie klassikaline kirjandus toimimast kultuurilise regulaatorina, rääkimata ajakirjandusest, mis suunaks ja tagaks inimese ja ühiskonna arenguprotsessi. See lõhub meie ajaloopärandist arusaamist ja võimalust õppida minevikust. Tulemusena lõhestab seega ühiskonna kultuuritraditsioone kui kogemuste kogumit ellujäämise eesmärgil.
Meie oleme aga loonud haridussüsteemi, mis süsteemselt hävitab eesti rahvusriiklust. Sest kuidas muidu suudame rahumeelselt pealt vaadata orjandusliku korra legaliseerimist, kus naabrimees peab Soomes tööl käima ja noored on õnnelikud kui saavad järgida sama käitumisstereotüüpi. Et olukorra moraalset vastuvõetavust leevendada tuleb aga Oksanenist kujundada eesti rahvuskultuuri kandja. Vabandan väga kuid see on saama hea kui asendada Vigala Sassi õigeusu preestriga või vastupidi.
Selle allakäigu peamine põhjus seisneb selles et kui me räägime Eesti kultuurist ja ühiskondlikust arengust, siis me ei saa enam aru, millest me räägime, mida me tahame ja mida tuleks teha et olukord muutuda või areneda saaks. Seega me ei suuda enam tuvastada, mis meie ümber toimub ja ümbritsevast arusaamine puudub ! Kui arusaamine puudub, puudub ka vastutusvõime ja protsesse iseloomustab paratamatu isekulgemine. On vaid rida mõttekilde, kes kõik karjuvad et temal on õigus. Seega ei saa kultuur kui kogemuste kogum ellujäämise eesimel enam tekkida.
Kui aga puudub arusaamine mida tuleks teha ja kuidas tuleks teha, siis see on kompetentsuse kriis. Kui kompetentsus puudub ei saa inimene ega ühiskond teha enam teadlikke valikuid. Seda kinnitab lapsministrite ajastu jätkumine ja demokraatia asendamine dünastiatega kus võim muutub juba pärandtavaks. Nii toimus see Lauristinide, Viidingute, Semperite, Rummode ja Allverede ajastus nõukogude ajal ja mis on edasi kasvanud Kallaste ja Tarandite dünastiate ajastuks tänapäeval.
Teadliku valikuvõime puudumine programmeerib aga omakorda ühiskonna ja inimeste käitumist. Sellisele ühiskonnale võid sa ette kühveldada niipalju erinevaid valikuid või väärtusi kui ta jaksab tarbida, kuid teadlikke valikuid ta nende seast enam teha ei oska, sest mõistmine ja sealt tulenev mõistus ning olukorrast arusaamine seda ei võimalda. Nii luukasegi aegamööda tarbimisühiskonda. Ühiskond õpetatakse toimima kui kiirtoidu restoran, kus kesisegi valiku suhtes on pidev järjekord ja see sisestab inimesele tarbitava väärtust. Otsustada osatakse aga, selle järgi mis enamusele meeldib ja see peab olema õige valik. Nii minetabki ühiskond aja jooksul tegemast teadlikke valikuid, vaid hakkab üha rohkem käituma stereotüüpide alusel.
Eestlase kohta ei oska isegi vastata, milline on meie maailmapilt? Ilmselt pole selle loomine eesmärgiks olnudki. Meie hariduselust on saanud põllu harimise protsess või liinitöö, mitte kujutluspildi loomine toimivast ühiskonnast. Seega meie gümnaasiumi ja isegi ülikooli lõpetanu ei tea, millist ühiskond on meil on vaja ülese ehitada. Teda on õpetatud käsu täitjaks, palgatööliseks või teenriks, mitte loojaks, omanikuks, arendajaks või tuleviku kujundajaks. Nii on meie igapäevases keelekasutuses peremehed asendatud töömeestega, ehk omanikuks olemine asendatud töö tegemise vajadusega. Sellise haridussüsteemi loomine on hullem kui kuritegu, see on viga. Kui teadvustada seda viga ei olda võimelised, sest eeltoodud põhjustel puuduvad võimed ja selle baseeruv tahe seda teha. Vangi panna ja isoleerida samuti ei saa sest viga pole kuritegu.
Ministeeriumid ning meedia töötavad selle riigiks kui nõukogude aegsed gaseeritud vee automaadid kus võimutasand saab peale kolme kopikas sisestamist sai endale vastava mullivee tellida. Tulemusena olema saanud ühiskonna kus kohalik kultuuriruum on hääbumas, kuid samal ajal rõhutatakse meie võõrkeeleoskuse tähtsust. Seda toetab arusaamise levik et raamatuid teadmiste omandamiseks pole üldse tarvis lugeda. Tuleb vaid meelde jätta õige vastus nagu ja edasine elu kulgekski kui autojuhtimiseksami testil – õigete ja valede vastuste ajendil. Seega ei oska meie keskkooli lõpetanu iseseisvad formeerima mõtteid, neid mõtteid väljendada ehk teisisõnu on piiratud mõttetegevusega. Seda kinnitab madal valimisaktiivsus noorte hulgas ja ülikoolide võimetus meie ühiskonnaarenguid luua ja arendada. Kõik see meenutab juba olnut, kus hüüdlauseks oli – suur Lenin sa oled nii üllas, nii hoolitsev, tark ja hea… kuni selleni et keegi selles enam ei kahelnudki. Me oleme sisenenud valede ja kõverpeeglite maailma, kus meedia ei suuda kajastada enam reaalselt toimuvat ja kajastab olukorda nii kuidas müüginumbritele kasulikum on. Aegamisi on aga müüdavus ilmestama hakanud kogu ühiskonda. See on nagu tina, mida on raske kaasas tassida, kuid mis on ajude vahele sirbi ja vasara asemel olevasse tühimikku valatud.
Tekkib vaid küsimus kellele see kõik kasulik on? Vastusele leiame juhtimisteooriatest, mille kohaselt – ühiksondliku teadvusega manipuleerimine ja suunamine on seda lihtsam, mida madalam on arusaamise tase (ehk hariduse tase) ja see võimaldab rahaliste ressursside kokkuhoidu. Kui aga arusaamist ei ole ei saa ka mõistmist ja sellel baseeruvat mõistust tekkida. Kui mõistmine olukorrast puudub iseloomustab arenguid paratamatus. Tuleb välja et oleme loonud ühiskonnatüübi kus mõistus ja mõistmine on asendatud rahalise efektiivsusega.
Suvaline elav süsteemi (ja kultuur on elav organism) eesmärgiks on aga ellujäämine loodusega koostoime tagamise kaudu kuna inimene on osa loodusest. Kui seda ei suudeta tagada siis käivitab see automaatselt enesehävitamise protsessi ning seda kinnitavad jätkuvad evakuatsioonimahud ja muud demograafilised allakäigutrendid. Mis veelgi hullem see toob kaasa ka hävingu ka nendele, kes selle süsteemiga teadlikult liitunud pole.