Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

detsember 2012
E T K N R L P
« nov   jaan »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Maapere õppis jõulukombeid mõisarahvalt

Jõulusokk tembutas tares. Foto: EPM

Jõulupuukombega sai maarahvas tuttavaks mõisate kaudu 19. sajandi teisel veerandil, kui härraste poolt tehti mõisa ametimeestele ja teenijatele kingitusi. Maast laeni ulatuv põlevate küünalde ja maiustustega ehitud jõulupuu oli kas mõisaköögis või isegi saalis. Lapsed kutsuti jõulupuule koos vanematega. Kuuse juures lauldi, lastelt küsiti salmi ja lugemisoskust.

19. sajandi keskel jõudis jõulupuu ka kirikutesse ja koolidesse, 1880-ndatel hoogustus jõuluõhtute korraldamine asutustes ja seltsides.

Maaperedesse ilmus haljas kuuseke algul kõrvuti jõuluõlgede toomisega. Kui jõuluõled tavatseti tuua rehetuppa, siis kuusk nö puhtasse kambrisse. Jõulupuukomme kodunes 20. sajandiks ning sai üldiseks uute, moodsamate elumajade ehitamisega ja jõuluõlgede toomise kombe taandumisega 20. saj esimestel kümnenditel.

20. sajandi algul kodusid külastav jõuluvana kandis kasukat, karvamütsi, vilte ja labakindaid, habe oli valmistatud linapeost ning kindlasti oli tal kaasas vitsakimp. Jõuluvana oli virkuse ja tubliduse kontrollija nagu mardi- ja kadrisantki, aga ka jõulusokk.

Jõulusokk oli tuntud Lääne-Eestis ja Saaremaal, kuid 1960. aastatest levis seoses vanade kommete lavastamisega koolides, lasteaedades, üle maa. Sokk kandis karvast kasukat, puust maski ja takust habet. Sabaks oli kaseokstest saunaviht. Enamasti liikus sokk ringi üksinda, tehes nalja ja hirmutades lapsi. Soku tembutamine vaibus, kui teda kostitati pähklite ja õllega. Soku külatus tähendas head käekäiku, edu ja õnne perele ning kogu majapidamisele.

Seoses jõulupühade ärakeelamisega võõrideoloogia kirikuvastases võitluses, lubati 20. sajandi keskpaigast kasutada vaid nääripuu ja näärivana nimetust. Tavakohane näärivana rõivas oli punane valge äärisega mantel ja rummumüts.

Ideoloogilise surutise taandudes sai taas lubatavaks jõulupuu ja jõuluvana, ühtlasi hakkas massiteabevahendite mõjutusel ilmuma uusi jooni: jõuluvana nimetus Santa Klaus, päkapikkude toodud kingitused, kingisoovide saatmine kirja teel, advendiaja markeerimine küünalde süütamisega jne.

Legend Lapimaa pealinna Rovaniemi lähistel Korkeatunturi mäel elavast jõuluvanast ja tema Pajakyläs askeldavatest päkapikkudest ei ole kuigi vana – selle ajalugu on sama pikk kui tänapäevastel kommertsjõuludel. Pajakyläst sai jõuluvana kodupaik tänu Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin D. Roosevelti lesele Eleanor Rooseveltile, kes seal 1950. aastal põhjapolaarjoone ületamise eel peatuse tegi. Palkmajake, mis spetsiaalselt tema saabumise puhul ehitati ja kus ta ööbis, on praegu üks Jõulumaa vaatamisväärsusi. Mida aeg edasi, seda populaarsemaks peatuspaik muutus ning sellest kasvas välja Jõuluvana küla koos postkontori, töökodade, kaupluste ja kõige muuga.

Ell Vahtramäe, Eesti Põllumajandusmuuseumi teadussekretär

Allikas: Maablogi

2 comments to Maapere õppis jõulukombeid mõisarahvalt

  • Ahto

    Tore lugu, aga äraspidine pealkiri. Jõulusid ja jõulukombeid tunti siin ammu enne mõisarahvast. Ühe-kahe kombe laenamise põhjal sadade muude kommete kohta üldistust teha on aga rumal. Väita, et talupere õppis jõulukombeid mõisarahvalt oleks sama väär, kui öelda, et kirik õppis jõule pidama mõisa eeskujul.

  • Aksel Lõbu

    Samas tuleb arvestada, et jõulud kui sellised on nende samade mõisnike ja vaimulike eelkäijate imporditud siia. Maarahva jõulukombed olid nende mõistes segu kristlusest ja paganlusest. Kui oleks pealkiri “Maapere õppis jõulukombed mõisarahvalt”, siis see tähendaks, et kõik kombed on neilt tulnud. Hetkel on aga “jõulukombeid”, mis jätab lahtiseks, kui suurel määral neid mõisarahvalt õpiti, välja arvatud selle, et neid oli rohkem kui üks.