Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

detsember 2012
E T K N R L P
« nov   jaan »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Laste looduse tundmisest ja ahvide õnnetundest

Mirjam Matiisen

  Ajakirjanik Mirjam Matiisen sirvib kord kuus KUKU Raadio Ilmaparandaja saates keskkonnauudiseid laiast ilmast.

Seekord alustan hoopis ühe mõtlemapaneva arvamusloo refereerimisega. Briti ajalehe “The Guardian” kolumnist George Monbiot kirjutas hiljaaegu artikli, kus ta väidab, et kui tänapäeva lapsed kaotavad kontakti loodusega, siis tulevikus ei ole neil huvi ka selle eest võidelda. Lapsed, kes veedavad täna poole oma ajast arvuti taga, ei ole ilmselt tulevikus motiveeritud loodust kaitsma.

Monbiot kirjutab, et uuringute kohaselt tahab enamik inimesi näha seda, et meie planeet oleks keskkonnana kaitstud. Kuid väga vähesed on valmis siin midagi ette võtma. Laste eemaldumist looduskeskkonnast nimetab “The Guardiani” kolumnist uueks keskkonnakriisiks. Ehk teisisõnu- inimestel, kellelt me eeldame looduse kaitsmist, on tegelikult loodusega üha vähem ja vähem reaalset kokkupuudet.

Laste seotus loodusega halveneb veel kiiremini kui meie keskkond tervikuna, arvab George Monbiot. Näiteks tohivad lapsed ilma järelvalveta liikuda üha väiksematel maa-aladel ning üha vähem lapsi satub regulaarselt mängima metsiku looduse keskele. Ameerika Ühendriikides tehtud uuring näitas, et kuue aasta jooksul, aastatel 1997 kuni 2003, kahanes nende laste hulk, kellel oli niiöelda õuealaga seotud hobisid, tervelt poole võrra. Suurbritannias tehtud uuring näitab, et 11-15 aastased lapsed veedavad keskmiselt poole oma ärkveloleku ajast arvuti ees.

Sellistel arengutel on mitmesuguseid põhjuseid, kirjutab Briti kolumnist. Näiteks: lapsevanemate irratsionaalne hirm võõraste ees, nende täiesti õigustatud hirm liikluse ees ning see, et eelmiste põlvkondade mängumaad on tänaseks kadunud. Ka tänaste laste ajakava on planeeritum kui eelmiste generatsioonide oma- see võimaldab vähem looduses “kolamist”. Samuti on tubaste tegevuste kvaliteet enamasti kõrgem ning laste väljasliikumine seostub üha enam kuritegeliku maailmaga.

Samas on sellistel tendentsidel mõjud ka laste tervisele. Üha enam on laste puhul probleeme liigse kehakaaluga, astma ja rahhiidiga, mis on kasvava organismi ainevahetushaigus. Samuti on uuringutes tulnud välja, et laste seas on sagenenud südame- ja hingamisteede haigused ning ka probleemid vaimse tervisega.

George Monbiot refereerib uurimusi, mis väidavad, et kontakt loodusega suurendab laste kreatiivsust. Erinevate rahvuste seas tehtud uurimused näitavad, et looduses mängides on laste mängud loovamad kui betoonist mängumaadel. Looduslikud alad suunavad lapsi rollimängudele ja fantaasiale, need panevad arutlema ja vaatlema. Laste sotsiaalne seisus sõltub looduses vähem nende füüsilisest üleolekust, rohkem aga nende keelelistest oskustest ja võimetest leiutada.

“The Guardiani” arvamusartikli autor väidab lõpetuseks, et enamus tänaseid keskkonnakaitsjaid, keda ta tunneb, on oma lapsepõlve veetnud looduses. Neid saamata jäänud kogemusi on hiljem pea võimatu korvata, arvab George Monbiot.

Tundub, et lood, mis puudutavad laste ja looduse vahelisi suhteid, on praegu tõeliselt aktuaalsed, sest samal teemal avaldas novembrikuus arvamusloo ka Austraalia Ringhäälingukorporatsioon ABC.  Austraalia artikli autor on sealne õuesõppe spetsialist Warren McLaren.

McLaren refereerib üht Taanis tehtud uurimust, mis väidab, et 59% tänastest vanavanematest mängisid lastena suviti õues iga päev. Praegu aga veedab suviti igapäevaselt õues aega vaid 26% Taani lastest.

98% 5-14 aastaseid Austraalia lapsi aga veedab oma vaba aja peamiselt televisiooni ja videote seltsis.

Ringhäälingukorporatsioon ABC kirjutab, et Austraalias on juba üle saja aasta noored saanud loodusest kogemusi sageli skautluse või gaidluse kaudu. Kuid ka skautide ja gaidide liikmeskond on kiirelt kokku kuivamas. Kui 2001. aastal oli Austraalias veel 2126 skaudirühma, siis 2011ndaks aastaks oli neid alles vaid 1524.

Samas kirjutab ka ABC, et USAs tehtud uuringud näitavad, et elukutsevalik, mis on seotud looduskeskkonnaga, tehakse lapsepõlvest pärit otseste loodusest saadud kogemuste tõttu.

Laste juurest aga pöördume nüüd keskealiste temaatika juurde, sest ka nende kohta ilmus välisajakirjanduses novembrikuus huvitavat teavet. BBC ja Reuters kirjutasid nimelt hiljutisest uurimusest, kus selgus, et ka inimahvid läbivad sarnaselt inimestele keskeakriisi. Nii leidis rahvusvaheline primatoloogidest, psühholoogidest ja majandusteadlastest koosnev uurijate grupp, kes hindasid inimahvide heaolu ja õnnetunnet.

Teadlased leidsid, et šimpansite ja orangutanide õnnetunne on kõrge nooruses, keskeas see langeb. Vanemasse ikka jõudes ahvide õnnetunne aga tõuseb taas. Selline U-kujuline kõver ilmnes ahvide elus olenemata nende sotsiaalsetest rollidest. Ja teadlaste sõnul iseloomustab sarnane U-kujuline kõver enamasti ka inimeste õnnetunnet.

Uurimuse üks autoritest on 20 aastat inimeste rahulolu-uuringutega tegelenud Warwicki Ülikooli majandusteadlane Andrew Oswald. Ta väitis, et nooruse joovastus tuleneb enamasti piiramatutest lootustest ning heast tervisest, ent vanemate inimeste rahulolu väljendab pigem omandatud elutarkust ning asjaolu, et kui näed oma sõpru ja perekonda lahkumas, hindad enam seda, mis sul on. Keskealiste inimeste rahulolematuse põhjuseks on peetud eelkõige sotsiaalseid ja majanduslikke tegureid.

Inimahvide rahulolu käsitlevas teadustöös sai uuritud kokku 508 šimpansi ja orangutani, kes elavad erinevates loomaaedades ja varjupaikades ning kes kuulusid erinevatesse vanuserühmadesse. Inimahvide rahulolu hindasid inimesed, kes nendega olid koos töötanud vähemalt 2 aastat ning kes nende käitumist hästi tundsid. Uuritavad ahvid elasid Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias ja Singapuris.

Näiteks tuli märkida, millisel määral näivad inimahvid sotsiaalset suhtlust nautivat. Selguski, et keskealised inimahvid olid teistest tülpinumad: šimpanside puhul jäi madalseis vanusevahemikku 27-28 aastat, orangutanide puhul oli vastav number aga 35. Teadlaste hinnangul vastab see ligikaudu inimeste vanusevahemikule 45-50 aastat.

 Uurimisgrupi juht Alexander Weiss Edinburghi Ülikoolist lausus, et inimahvid seisavad silmitsi samasuguse sotsiaalse surve ja stressifaktoritega nagu inimesedki. “Näiteks võivad isasahvid keskeas tunnetada, et nad oleksid tahtnud paarituda enamate emastega. Või leitakse, et nad ei oma piisavat ligipääsu erinevatele ressurssidele.” Samuti võib teadlaste hinnangul ka inimahvi tabada eksistentsiaalne äng. Siiani on Weissi sõnul keskeakriisi seostatud vaid inimühiskonnaga.


Comments are closed.