Rakveret külastas sel nädalal 12-liikmeline delegatsioon Gruusiast. Kümme teismelist ja nende kaks saatjat on pärit põgenikeküladest.
Gruusia noored on pärit peredest, kes kaotasid oma kodu 2008. aasta 8. augustil puhkenud Lõuna-Osseetia sõjas ning elavad täna põgenikekülades.
Gruusia noorte külaskäigu Eestisse organiseerisid kaks siinset vaimulikku, Rakvere Karmeli koguduse pastor Gunnar Kotiesen ja Margus Einlo, kes on Vormsi Rälby koguduse pastor.
„Mõned asjad algavad sellise suure teadmisega, et ma pean seda tegema, teised asjad aga nagu kukuvad kätte, tulevad sellised võimalused. See projekt on olnud neist viimastest. Eelmisel aastal käis Margus Einlo Gruusias ja tuli sealt tagasi sellise mõttega, et äkki pakuks neile sellist võimalust, tooks noori siia, ehk keegi võtab vastu,” kirjeldas Gunnar Kotiesen projekti algust. Eelmisel aastal käis Eestis neli Gruusia noort. „Sel kevadel käisin ma ise Gruusias ja küsisin ka nende käest, kas sellest oli mingit tolku. Üks põgenike küla vanem ütles nii huvitavalt, et paljud organisatsioonid ja inimesed käivad ja annavad meile abi – keegi toob pliiatseid, keegi kustukumme, keegi toob uued sokid, aga neid, kes võtaksid aega, suhtleksid, pühenduksid, neid praktiliselt ei olegi.”
Väikese rahva uhkus
Külalised on pärit Gori ümbrusest, erinevatest põgenikeküladest. „Mõned külad, mida me ka uudistes oleme näinud, on päris suured, kus on mitu tuhat elanikku, osas on aga alla 100 pere. Need külad on kõik sarnased, ühtemoodi roosad majad. Külad pandi püsti riikliku abiprogrammi raames kolme nädalaga. Esmapilgul tundub sinna minnes, et mis neil viga on – need onnid, mis neil vanades külades on, on ju kohutavad. Aga esiteks ei ole see uus maja nende oma. Neil on väike maalapp, midagi harida seal ei saa, tööd ei ole, aga sa oled seal nagu sunnismaine. Kuna need majad ehitati nii ruttu, siis need hallitavad seest. Seinad on ühekordsetest plokkidest, aga nendel on talvel väljas miinuskraadid. See on väga trööstitu.”
„Eesti ja Gruusia on sarnased selle poolest, et mõlemad on väikesed riigid. Väikestel riikidel on alati oma rahvuslik uhkus. Eestit ja Gruusiat ühendab ka see, et juba ammu elas Gruusias Ritsa järve piirkonnas eestlasi. Naljatamisi võib ka öelda, et meil on ühine vaenlane,” loetles Gruusia noortejuht Gogita Chiboshvili kahe maa ühiseid jooni. „Mõlemad maad peavad oma vabadust kalliks.” Peamise erinevusena tõi Chiboshvili välja looduse. „Mõlemad maad on väga ilusad, aga erinevad. Oma maa ilu näeb ka paremini siis, kui eemalt vaadata.” Erinevusi on paraku ka majanduses. „Gruusia oli pikka aga nagu unes, magas, mingit arengut ei toimunud, aga õnneks on viimase viie aasta jooksul asjad siiski liikuma hakanud. Ma loodan, et ehk tulevikus on Gruusia ka euroliidus.”
Gruusia laste jaoks on reis Eestisse oluline, arvas teine noortejuht Aneri Giunashvili: „Üks isa ütles, et nendel lastel ei ole usku tulevikku, aga eestlased näitavad neile ühte sammu tuleviku suunas.” Juhtide sõnul tekkis lastel parem arusaam ka teistest kultuuridest, religioossetest tõekspidamisest. On ju Gruusia õigeusklik maa, siin aga võtavad neid vastu babtistid.
Eesti annab lootust
„Peamine on see, et nende laste ellu tekkis mingi valguskiir. Lapsed on pärit põgenike kodudest, nad on kaotanud oma kodud, oma sõbrad, koolid, oma lapsepõlve. Tegelikult ei osanud nad isegi unistada, et nad võiksid kunagi elus välismaale sattuda. Nende arusaamist mööda pääsevad välismaale ainult rikkad. Ka tulevik on ainult rikastel,” nentis Chiboshvili, öeldes, et see reis võib lapsi inspireerida edasises elus üritada välismaal, kas või Eestis kõrgharidust omandada.
Lastele meeldis kõige rohkem Oleviste kiriku torni ronimine, Tallinna vanalinn, laevasõit. Mitmed lapsed sõitsid esimest korda elus laevaga. Kiideti ka eestlaste soojust ja lahkust. „Kodune elu on siin hoopis erinevam kui Gruusias, majad ja õued on väga teistsugused, inimesed on vaiksed, üldse on siin väga vaikne ja loodus on ka väga ilus,” kiitsid lapsed.
Grupp külastas kõigepealt Tallinna, sealt reisiti edasi Rakveresse. Rakveres elati peredes ning tutvuti siitkandi vaatamisväärsuste ja eluga.
„Esmaspäeva õhtul jalutasime linnas ja käisime Kolmainu kiriku tornis vaadet nautimas,” kirjeldas Gunnar Kotiesen. Teisipäeval külastati Rakvere linnavalitsust ning käidi Kunda tsemenditehase toel Kunda lahel laevaga sõitmas. Rakvere Loovuskeskuses said kõik maalida omale kruusi ning külastati ka Rakvere linnust.
Õhtul läksid lapsed Vinni ujulasse ujuma, aga grupijuhid viidi sauna. „Kui me seal käisime, siis nemad õpetasid meile oma kultuuri, mis oli ikkagi ennekõike veinikultuur. Nüüd siis saavad nemad meie kultuuri õppida,” naeris Kotiesen.
8. augustil, sõja alguse aastapäeval külastas grupp Ida-Virumaad. Vaadati tehismägesid, Valaste juga, Sinimägesid ning külastati Narvat ja Vasknarvat. „See on hästi tähendusrikas, et Gruusia-Vene sõja alguse aastapäeval võtavad meid Narvas vastu just venelased, kes meid toidavad, näitavad kõike, hoolivad meist,” ütles Kotiesen enne Narva sõitu.
Eile sõitis Gruusia grupp Rakverest Vormsile, edasi külastatakse veel Haapsalu ja Keilat.
Projekti suurim toetaja on Estonian Air, kes tõi Gruusia lapsed tasuta Eestisse. „Muidu ei oleks me kindlasti nii suurt seltskonda saanud siia tuua,” ütles Kotiesen. Juulis toimus Rakveres kristlik suvefestival, mille raames toimunud kontsertidel oli igaühel võimalus annetada Gruusia laste tuleku toetuseks. „Inimesed annetasid üle 1000 euro, sellega saame sõita neid kilomeetreid ja sööta neid kõhte,” rääkis Kotiesen, lisades, et näiteks Art Cafe toitis Gruusia külalisi tasuta.