Aksel Lõbu,
noor ajakirjanik
Samal ajal, kui Rein Sikk rändab mööda Eestit ja uurib elu võimalikkust lauludes ülistatud Maarjamaal, üritab igaüks vaikselt mõelda, mis on tema seisukoht maaelu säilitamise osas. Hariliku mustvalge leerideks jagunemise asemel võib see kord eristada must-tumehall-valget arvamuspilti.
Mõni leiab, et tuleks võimalikult kiiresti maal elu välja suretada, lõpetada see naljategemine ja moodustada keskaegse Itaalia stiilis linnriik ümbritseva maa-alaga. Mina nimetan seda mustaks leeriks, sest see tõesti tahab pilti taskusse lüüa. Minnes seda mõtterada mööda, on üsna võimatu vältida üle vindi keeramist. Kõik inimesed koligu pealinna, endine linnapeagi on välja öelnud, et ta sellist asjade käiku pooldab. Sentimentaalse väärtuse tõttu võiks Tartu ülikooli peahoone ka kuidagi Toompea jalamile tarida. Toompea – Toomemäe, piisavalt sarnane.
Võib-olla poleks isegi ümbritsevat maa-ala vaja, tarbetud piirikaitsemured. Ehitame ümber uue Suur-Tallinna hiiglasliku kindlustuse, selle kaitsmisega peaks praegune elukutseline maaväe kaadergi hakkama saama. Lisaks saab niiviisi kokku hoida praktiliselt kõikide ametiasutuste kulude pealt, alustades kümnetest ja kümnetest kaotatud omavalitsustest. Kusjuures oleks võimalus veel viie rikkama riigi hulka ka jõuda: müüme 14 üleliigset maakonda maha Venemaale ja Rootsile. Ning mitte sandikopikatega ruutkilomeetri kohta leppides, nagu kunagi Venemaa Alaskaga tegi.
Ahjaa, enamik elektrienergiast tuleb meil Ida-Virumaalt, paar vaatamisväärsust on ka siin ja seal, tasub vist siiski teised maakonnad alles jätta. Kuigi salakütust tuua Harjumaa piiri tagant oleks üsnagi mugav. Kogu territoorium alles jätta ei oleks eriline kulu ka, kui me lepime Tallinna kõrvaltänavaid meenutavate teeoludega. Eesti inimesele meeldib niikuinii maasturitega sõita, kuigi enamasti linna- eesliitega isenditega. Sellisel juhul võiks lisaks Tallinna linnavalitsusele kuskil Kesk-Eestis ilutseda teine omavalitsus: Suvilamaa maavalitsus. Ainukene erinevus musta ja tumehalli leeri vahel selles küsimuses on, et „tumehallid“ ei taha kiirustada: küll see maaelu niisamagi välja sureb, pole kiiret, halvimal juhul mõne aastakümne küsimus.
Kuidas Suur-Tallinna loomine idee väljakäijate ettekujutuses kangastub, ma öelda ei tea. Lähtun õela oponeeriva eestlase – enda – ettekujutusest, suutmata absurditeatrit vältida, reductio ad absurdum. Siiski ei saa unustada, et seni pigem vaikivana püsinud (minu nimetuses) valge leer ka küllaltki arvukas on: lisaks vaikust ja rahu armastavatele hästi hakkama saavatele maainimestele kuulub siia ka piisavalt noori ja vanu linnainimesi. Tegelikult tunneb see leer ennast piisavalt kindlalt, et mitte relvile hüperurbanistide vastu asuda ja ilmselt on neil oma rahumeelsuses õigus. Mida sa ikka selliste oma ideedest joovastuvate tähtsate ninadega kempled.
Oleks lausa kirjutamata reeglite rikkumine, kui ma nüüd ei mainiks eestlaste minevikku. Algselt maarahvaks nimetatud talupoegade (ja meist sõjaga ülekäinud riikide sõdurite) järeltulijatena, on maaelu meile tõepoolest, kui vähemalt mitte hingelähedane, siis tuttav. „Minu Eestimaa püsib minus, ta põldude, ristiku lõhn, minu Eestimaa püsib minus, ta keel ja ta kodune õhk“, nagu Urmas Alender kunagi laulis. Oma püüus olla rohkem eurooplaslikud, kui vanade demokraatiariikide kodanikud, unustame sageli, et meil on väärtusi, mida neil enam kunagi ei saa olema. Puutumatu looduse kõrval on ka traditsioonilähedasem maa-elu midagi, mida huviga uudistamas käiakse. Aremad küll vabaõhumuuseumites, aga julgemad ka ehtsates maakohtades ehtsate maainimeste keskel.
Kas see on tõesti midagi, mille me meelsamini asendaksime (kui see üldse võimalik on) betooni- ja asfaldiarmastusega? Või on tõesti küsimus puhtalt rahas? Nagu Andres Maimik hiljuti teemat lahates tõdes, on väikeriigi ülevalpidamine paratamatult kulukas. Majanduskriisi tipus, kui väheke elutargemalt tagasi vaadati, hakati mõistma, et raha kõrval on ka muid väärtusi. Selline arusaamine võiks uuesti Eestis levima asuda ja just maaelu säilitamise sildi all. Vahel lihtsalt tuleb investeerida asjadesse, mis näiliselt otsest kasu ei too, aga on sellegipoolest olulised. Olgu selleks siis kas või väike viltune tareke metsade keskel ja põldude ääres.