Auto oli leidnud parkimiskoha. Ümberringi kõrgusid puud, üks uhkem kui teine, mägede võimsust veel näha polnud. Vapralt vinnasin selga endast vaid ehk pool meetrit lühema seljakoti ning olingi valmis vallutama Norra kõrgusi. Seisin puidust sildi juurde, millele oli põletatud „Jutulbu“ ning poseerisin naeratades fotograafile neljast küljest – mäed, siit ma tulen!
Vaevalt viis minutit hiljem ja 20 meetrit kõrgemal oli mul pulss 170 lähedal, võhm otsakorral. „Oot, kui pikk see meie matk nüüd olema pidigi?“ küsisin hingetõmmete vahel oma kaaslaselt. „Täna umbes kuus tundi, homme ehk pisut pikem,“ tuli kiire vastus. Selge. Ajasin selja uuesti sirgu, hingasin veelkord sügavalt sisse ning välja ja puhkisin ülespoole minema. Pulss oli vahepeal jõudnud langeda 150ni.
Mägedes käies on keeruline mõista, mis on hea ja mis halb. Kui ronid mäest üles, ootad, millal lõpuks ometi saabub laugem maa või isegi päästev laskumine. Lõpuks selleni jõudnud, püüad aga kramplikult sättida oma jalgu õigesse asendisse, et mitte kukkuda. Põlved annavad märku, et neil on liigesed ja tuharad tuletavad meelde, et neil on lihased. Astudes mööda soist pinnast loodad, et vähemalt väikese varba otski jääb kuivaks, kõndides aga mööda kivist pinnast, palud mõttes andeks oma põrutada saanud põlvedelt. Nähes mägede vahel lund, tormad seda rõõmsalt nautima ja järgmisel hetkel oled ühe jalaga põlveni lumes. Tulemuseks marraskil nahk.
Mingil rahulikul ja vaiksel hetkel võid mägedes kuulda kellukeste helinat. Umbes sellist, nagu suurtel suusavõistlustel. Kaugemal silmad helina tekitajaid – valgeid täpikesi. Lähemale jõudes märkad, et nendel valgetel täpikestel on all neli jalga, seljas valge kasukas ning peas lambanägu. Sind nähes plagavad nad enamasti minema, aga muidugi otse seda teed pidi, mida sinagi minna plaanisid. Tervelt mitusada meetrit tuleb nüüd hoolega jalgade ette vaadata, sest oleks olnud kahju määrida uusi matkasaapaid (mis siis, et juba niigi porised) lammastest mahajäänud pabulatega.
Matka kõige õndsam silmapilk saabub siis, kui märkad taamal hüttat, kuhu pidid jõudma. Kott muutub kohe mitu kilo kergemaks ja jõud, mis vahepeal on jalgadest lahkunud, naaseb. Hütta ise on aga Norra mägimajake, mis võtab rampväsinud mägimatkajad õrnalt oma embusesse. Selle uks on enamasti lahti, köök sisaldab gaasipliiti, värsket vett, nõusid, elutuba mugavat diivanit, sahver konservidest söögitagavara, kuivkäimla trooni, mille otsa tuleb mitu astet ronida ja lõpuks
magamistuba, kus kutsuvalt ootavad sind pehmed tekid ja padjad naridel. Naudi luksust nii palju kui soovid, märgi ainult kõik tehtud kulud üles ja maksa pärast.
Heitnud pärast pikka magusväsitavat matka seljakoti seljast, värskendanud ja turgutanud ennast, võtad kätte veekruusi või kohvitassi, lähed hütta ette istuma ja vaatad kaugel siravat õhtupäikest lumetäppidega mägede taustal. Tunned, et antud silmapilk on joovastav ja vabastav. Oo õnnis hetk, sa viibi veel …
Aeg aga ei peatu ja ehk hea ongi, ees ootavad uued mäed, uued seiklused.
Rändur Tuuli