Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

Vajame hariduse süsteemset reformi!

Evelin Tamm

Evelin Tamm

Haridus- ja teadusministeerium on välja käinud taaskordse reformikava, mille suhtes täpsustatakse sihtrühmade arvamusi maikuu jooksul. Käesolevaga esitan iseenda seisukoha, mis on muuhulgas kujundatud hariduse mõttekoja interaktiivsetel kokkusaamistel.

Gümnaasiumivõrgu korrastamise lähtealuste slõuganiks on „Igast gümnaasiumist hea haridus!“  Koostatud projekt on kui järjekordne ideevälgatus, millel puudub läbi mõeldud strateegia erinevate sihtrühmade kaasamiseks ja seega ka veenev sisu. Ainukeseks selgelt väljendatud eesmärgiks on koolivõrgu kiire reorganiseerimise vajadus raha kokkuhoiu eesmärgil. Käesoleva artikli taotluseks on selgitada, miks vajame hariduse süsteemset reformi ja et muutused peavad seekord algama meist endist.

Paljudele meist on selge, et meie lapsed vajavad tähendusrikkaks kasvamiseks ja arenguks avatud kaasavat kooli.  Mis on kaasav kool?  Kaasamist saab mõista mitmes võtmes. Esiteks koolielu otsustusprotsessidesse kaasamine. Kas õpilased, lapsevanemad, õpetajad ja kogukond saab kohalikes haridusotsustes kaasa rääkida, osaleda otsustamisel? Kas nende arvamused on seisukohtade kujundamisel tähtsad ja omavad kaalu? Kas kõik asjaosalised on osalema kutsutud? Kas informatsioon on kättesaadav ja kõikidele mõistetav?

Kaasamist saab mõista ka kui suutlikkust integreerida kõik meie tuhanded personaalsed erivajadused sellisel moel, et igaüks meist tunneks oma kohta ja oleks aksepteeritud. Lõppude lõpuks on meil Eestis ainult loetud arv inimesi, kelle hariduse eest hoolt kanda. Kui paneme igale kolmandale mingi diagnoosi või arvame ta iseendast väljaspool olevaks, siis jäämegi lõpuks kolmekesi ja sajad tühjad koolimajad maakondadesse.

Seega peaksime mõistma, et kogu haridussüsteem on kogu tervikus kardinaalselt muutumas. Sisemises kasvamises on nii õpilased, lapsevanemad, õpetajad, koolijuhid kui ka ametnikkond. Ilmselt on sellist suurejoonelist protsessi isegi raske meie  haridusreformi modelleerijatel ette kujutada ja seda ei saagi ülevalt alla meetodidega suunata, lihtsateks skeemideks laduda. Kui protsessid on nii ulatuslikult muutumas, siis millist haridusministeeriumi me oma koolivõrgu juhtimiseks vajame? Praegu käivituvad koolireformid ülevalt alla ja õpetajad, lapsed ja nende vanemad sunnitakse uute reeglitega kohanema. Kuna kaasamine saab toimuda ainult osalejate vabatahtliku soovi ja avatud meele kaudu, siis ilma haridusministeeriumi reformita selles mudelis muutusi ei tule.

Samas tuleks meil ka iseendalt küsida: „Olen ma valmis haridusaruteludes osalema ja oma seisukohade eest seisma?“ Ilma aktiivse kodanikuta kodanikkonna kaasamist haridusküsimuste lahendamisse tekkida ei saa. Palju sellest koolikultuuri muutusest saab alguse meist endist. Igaüks meist võib kirjutada blogi kohaliku hariduskomisjoni tööst, osaleda lastevanemate koosolekute ettevalmistamisel, luua mittetulundusühingu oma piirkonna lasteaedade toetuseks, jagada informatsiooni, ametkondlikke teateid kõikidele arusaadavaks “tõlkida”, algatada Facebookis liikumise või grupi jne. Palju sellest on juba praegu meie hariduselu argipäev. Samas on kohti, mis vajaksid tõsist turgutamist ja läbimõeldud arendustööd.

Üheks valukohaks on kindlasti haridusministeeriumi ja selle ametnikkonna vana harjumus asju teatud viisil ajada. Vaadates praegust HTMi kava, võib sealt välja lugeda, et kavatsetakse raha kokku hoida ja koolivõrk efektiivsemaks kujundada. Selline kokkuhoid on ühest küljest arusaadav. Kui see ongi HTMi põhiline eesmärk seda projekti tutvustades, siis tuleks asju ka õigete nimedega nimetada. Pole vaja kodanikele keerutada kvaliteedist ja muust sarnasest. Iga kolmas lause valitsuse liikmete suust, kui räägitakse haridusest, on, et seitse protsenti SKPst läheb koolidele. Ilmselt tahetakse märku anda, et summad on hoomamatult suured, palju suuremad, kui tahetaks välja käia.

Selleks, et inimesed saaksid aru, millised summad ja kuhu investeeritakse, on vaja hariduseelarve selgemalt lahti kirjutada. Praegu on enamikul meist võimatu aru saada, mis ja kuidas kulutatakse. Siin ei ole tegemist kodanike rumalusega, vaid info, mille põhjalt järeldusi teha, on kodanikele ja nende ühendustele kättesaamatu.

Kui ministeeriumi eesmärgiks on koolide kvaliteedi tõstmine, siis tuleks meil esmalt arutada, mis see hea kooli mõõt meie jaoks on. Hariduse kvaliteet on väga komplitseeritud ja mitmekihiline mõiste. „Igale lapsele kvaliteetne haridus“  on tüüpiline sisutu poliitiline loosung. Selleks, et kvaliteedi mõistele tekiks sisu, peaksime selles enne ühiselt kokku leppima. Vastasel korral ostaksime kui põrsast kotis.

Haridusliku mitmekesisuse tingimustes peaks “kvaliteet” määratlema koolielu raamistiku, mida aluseks võtta, kui kogukonnapõhistest vajadustest lähtuvaid otsuseid tegema hakatakse. Hariduse kvaliteedi näitajaks ei ole koht riigieksamitulemuste või PISA edetabelis. Hea kooli üle on arutatud mitmetel konverentsidel ja kogunemistel, ilmselt oleks mõtet ministeeriumil siia veidi investeerida. Praegu pole meil mitte ühtegi haridusajakirja, kus nendel teemadel kirjutada ja lugeda saaks. Haridusuuringud on teadusrahastuses täiesti vaeslapse osas. Sellest järeldub, et ilmselt ei peetagi hariduse sisu oluliseks.

Ka eesmärk „võrdsete võimaluste loomine hariduses“ vajab põhjalikumat selgitust. Meie võimed ja vajadused on sageli väga erinevad. Euroopa Liidus peetakse iseenesest mõistetavaks, et neid vajadusi tuleb vastavalt kompenseerida. Võrdsed võimalused luuakse diferentseeritud rahastussüsteemi kaudu.

Kahjuks pannakse meil endiselt kinni koole põhjendusega, et kulu õpilase kohta ületab teiste koolide kulutused ühe õpilase kohta. Samas on mitmetes koolides suur hulk erilisi lapsi, kes vajavadki suuremaid investeeringuid, et ühiskonnas võrdväärselt osaleda. See, et need konkreetsed lapsed nüüd teistesse koolidesse laiali suunatakse, ei tähenda raha kokkuhoidu. Lapse erivajadusest tulenev kompensatsioonikulu säilib ka nende laste integreerimisel tavaklassidesse.

Kui koole minnakse sulgema ainult raha kokkuhoiu mõttega, siis on haridusotsuste sisu väga rängalt paigast ära. Selliste põhjendustega tehtud otsused ei vasta lapse õiguste konventsiooni põhimõtetele. Konventsioon deklareerib, et laste vajadused tuleb neid puudutavates otsustes alati esikohale seada. Pühajärve kooli lapsevanemad panid seljad kokku, viisid asja kohtusse ning võitsid.

Kui HTMi eesmärgiks on dialoog, siis tuleks see algatada avatud küsimuste ja kutsete kaudu. Valmisvastused ei kutsu kaasa mõtlema, ei kutsu osalema. Näiteks Saksamaa üleriigilise „Tuleviku dialoogi“ raames esitati küsimus „Kuidas me tahame õppida?“ Selline küsimus on avatud ja kutsub kõiki kaasa mõtlema. Niimoodi saabki liikuda edasi enam-vähem soovitud sihis. Kaasamise abil hakkame üheskoos sobivaid lahendusi otsima ja muutuste vastu pidurdajaid ei ole, sest sellisel juhul ei ole millegi vastu olla. Kaasav juhtimine vajab oskusi, mis Eestis juba praegu ka paljudel olemas on. Minu jaoks jääb küsimuseks, miks neid oskusi haridus- ja teadusministeeriumi arutelude käivitamisel ei kasutata?

Leian, et haridus- ja teadusministeeriumi reform on möödapääsmatu, sest HTMil tuleb õppida toimima demokraatliku riigi institutsioonina. “Kaasamise hea tava”, mis ametnikkonna käitumisele juhiseid annab, on kättesaadav riigikantselei kodulehel (http://valitsus.ee/et/riigikantselei/kaasamine-ja-mojude-hindamine/kaasamise-hea-tava). Ka haridusvaldkonnas kehtib “kaasamise hea tava“ punkt 1.1, mis ütleb: „Valitsusasutused kaasavad huvirühmi ning avalikkust neid puudutavate otsuste kujundamisse…“

Leian, et meie koolid ei muutu avatuks ja demokraatlikuks enne, kui haridusministeeriumi ametnikud ja tipppoliitikud ise siin kaasamise kaudu eeskujuks ei ole. Teisalt on selge, et senikaua, kuni kodanikud (lastevanemad ja õpetajad) lubavad endast ja oma laste vajadustest teerulliga üle sõita, pole ka mingit muutust koolielus vaja oodata. Seega hariduse süsteemne reform algab ikkagi meist endist. Sinust ja minust.

Rohkem artikleid Evelin Tammelt!

Comments are closed.