Kristel Vilbaste,
loodusajakirjanik
Isegi ilmajaama lumekaardil saab sel nädalal lumi otsa. Vihm peseb olematuks need kübemed, mis veel metsaveeres päikesepaitusest peitu saanud. Lumest vabanev maa hingab ja liigatab. Vaid sellel hetkel kui lumi läheb, hoiab kogu loodus end Emakese Maa lähedal, lumeraskuse all maadligi vajunud taimestik paljastab kände ja kive, mutimullahunnikuid ja peitu pugenud aardeid.
Siis aga äkki, hakkab päike soojalt paistma, kergitab õhutemperatuuri üle maagilise kümne kraadi. Maapind vappub ja rõõmustab, kõik kõrrealgmed imevad end maamahlu täis ja sirutuvad taeva poole. Kulukiht tõstetakse kõrgele, rohelised piigid löövad sellest läbi.
Ühe hetkega saab maa soojaks ja äratab oma putukad-mutukad. Hiidämblikud sibavad iga me sammu peale kihinal-kahinal laiali. Nüüd on õige aeg jääda kuulama nende trummisoolosid. Istun maha ja kuulatan. Ja seal, haavalehe peal, üks asubki kohe jalgadega trummi lööma. Vaevukuuldav krabin, aga küllap see armastatuni jõuab.
Kollane lapsuliblikas lendab mööda, tulikollane oranži täpiga. Veel ei ole helekollast kaasat ta kõrval. Tuleb mesilane, tema sumin kostab siin vaikuses kui helikopterimürin. Mesilane maandub lumikellukesele. Ta toimetab vaikselt midagi ja müristab siis jälle edasi. Huvitav, mida ta sealt leidis? Kummardun lumikellukest nuusutama ja tõesti, milline lummav aroom, sellisele võiks isegi lõksu jääda.
Sipelgapesa juures on vaikus, aga milline kummaline väljanägemine? Jah, tegelikult kükitavad kuklased vaikselt üksteise kõrval ja päevitavad. Eemalt näeb sipelgapesa praegu välja nagu roostes kruvide hunnik. Veel veidi soojust ja kogu see kruvikuhil läheb liikuma, toidupoolist on ümbruses küll-ja-küll. Veel võib see karvane liblikaröövik seal pesa läheduses ukerdada, varsti oleks ta lihtsalt kandjate kukil ja teel pimedusekäikudesse. Isegi linnud ei käi end praegu veel sipelgapesas kuivpesemas, peatselt võib siit leida mõne pasknääri või varesesule.
Njah, mõeldes lindude kehahooldusprotseduuridele tunnen äkki, kuidas miski kõbistab mu põlveõndlas. Kerin püksisääre üles, ei midagi. Aga kui kasemahlanõuni jõuan, siis tunnen, et keegi tegelane on pluusi all. Ja seal ta ongi. Esimene sellekevadine puuk! Küllap jah, siis kui ämblikke kuulasin, see tegelane mõnelt kõrreotsalt mu riietele haakus.
Esimene puuk. See on alati nii hirmutav ja vastikusttekitav. Kas tõesti suudab see väike tegelane meid ilma jätta kõigest sellest, mis looduses ilusat? Üksainus pisike ämblikulaadne suudab meid mitmeks kuuks toaseinte vahele naelutada, sundida võtma tervist kahjustavaid antibiootikume ja tundma hirmu. Muidugi, tobe oleks süüdistada selles puuki, on ju temagi vaid vaheperemees spiroheetidele, kes meie rakkudesse pugedes seal oma elu elama hakkavad ja oma elusaadustega inimestele sügavaid vaevusi põhjustavad.
Kummikutes, peakattes ja kurguni kinninööbitud riietes ringiaskeldamine 20 kraadiga on samuti piinarikas.
Mitmed pahandavad viimasel ajal looduskaitsjatega, et need ei luba enam kulu põletada ja seepärast olevat puukide arv suurenenud. Kuid päris nii see pole. Tegelik põhjus on selles, et meie heina- ja põllumaad on võssa kasvanud ja ehkki PRIA-toetused aitavad seda ohjata, on ka neis oma häda. Hein ja võsa, mis niidetakse jäetakse sinnasamma, luues nii paradiisi puukide paljunemiseks, lisaks on neil maastikel nüüd palju vabalt peetavaid kariloomi, mis veel asja soosivad. Samas on võsastike arv ikkagi suurem kui varem ja üks väike kulupõlemisplats võib kiiresti levida kulutulena neile aladele. Varem, kui kulupõletamine lubatud oli, siis oli meie maa palju lagedam.
Ja rumal oleks arvata, et suudate kulutuld ohjata. Kuumus, mis tekib kulupõletamiskohal, paneb õhu liikuma ja alguses tuuletuna tundunud paigas viskab tuulehoog peagi leegi hektaritesuurusele väljale, majadeni ja metsa. Jätke parem kevadel tikud tasku.
Olen vahel mõelnud, kas puukide vastu oleks abi sellest, kui kevadel murutraktori taha siduda valge palakas ja sõita sellega läbi need paigad, kus liigume. Loendatakse nii ju puuke, et tunni jooksul veetakse valget lina enda järel ja seejärel loendatatkse sellele kinnitunud puugid. Seda nimetatakse siilitunniks. Sest ka helevalged siilid on sageli puuke üsna täis.
Sellised mõtted tekivad mul alati kui näen esimest pruunikaspunast, 8 musta jalaga tegelast – puuki. Samas unustan ta kohe järgmise korrani. Ei saa salata, olen oma elus mitmel korral põdenud borrelioosi ja tean ka kui vastik haigus see on ja et praegu pole tegelikult tõelist ravi selle vastu.
Viimasel ajal räägitakse puugitõvedest rohkem, Saaremaal ringleb koguni puugibuss, mis vaktsineerib entsefaliidi vastu. Borrelioosi vastu vaktsiini aga pole, samas diagnoositakse seda haigust viimastel aastatel Eestis ja kogu maailmas üha rohkem. Paljud arstid kinnitavad, et tegemist on ülediagnoosimisega – hirmul on suured silmad ja et kui verest antikehi leitakse, siis pole see veel borrelioos. Kuid selge on, et see on Eestis tõsine probleem, võibolla isegi tõsisem kui mõni muu tõbi, võimalik, et mitmed südame-veresoonkonna haigused, mille esinemissagedus meil nii kõrge on, on borrelioosi tüsistused. Ainult me ei tea seda.
Siiski, hoolimata kõigest, ei soovita ma puugihirmus tuppa passima jääda. Ainult värske õhk ja pidev liikumine suudavad meie immuunsüsteemi tugeva hoida, see on ka tõhusaim kaitse borrelioosi vastu. Lisaks aitavat mesilasemürk ja päris mitmed taimed, tasub ka neid katsetada.
Olge valvsad, aga olge õues!