Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

Hallist kooruv elu

Kevad ei tule niisama. Teda peab otsima minema. Kõige varem saab teda Eestimaal otsida mere tagant Sõrve sääre otsast. Just seal nähakse kõigepealt lõokesi ja kiivitajaid, üle mere kohalepurjetavaid kaelus- ja õõnetuvisid. Tulevad kureparved ja luigevalgus. Partide prääks ja aulide auliitamine.

Aga ka Kagu-Eesti mägede lõunapoolsetel külgedel algab elu täie hooga juba märtsi alguses. Tasapisi koorub talvehallist välja kasemetsade puna, pajustike oranž ja haavikute roheline.

Just seda värvisirgumist ma  Võrumaale Kütioru nõlvadele otsima lähen.

Mind on alati lummanud Valdur Ohaka kaunid loodusmaalid, millel uduhallist joonistub välja kevadine puude värvivikerkaar. Just selline on praegu Kütiorg.

Õigupoolest viib mind Kütiorgu mure mesilaste pärast, meie mesitaru sai nugisehirmus üsna lagedale väljale. Ja kuumalt paistev kevadpäike on kindlasti mesilased krapsakamaks muutnud. Iial ei tea, millal nad plaanivad taru suurpuhastust. Ema rääkis mulle, et mu vanaema olla igal kevadel põnevusega jälginud mesilaste tegemisi ja puistanud heinu taru ümbruse lumele, et väljalennanud ja külmast kangestunud mesilased mitte lumele kukkudes ei hukkuks, vaid saaksid võimaluse tarru tagasi ronida.

Heinatuust kaenla all, üritangi üle põllu mesitaruni jõuda, aga kiiresti saan aru, et suuskadeta minek oli lauslollus. Lumi on üle põlve ja koorik vajub läbi iga kolmanda sammu järel. Hüppan ja keksin seal väljal nagu talveväsimuses metskits. Kahetsusega näen, kuidas risti üle põllu on viimase lumesaju järel pehmel sammul läinud ilves, teda on lumi kandnud.

Mesilased on juba esimesed hukkunud kaaslased taruavast välja heitnud. Ei tea, kas kevadäratajaks on olnud soe päike või kõhumuredega koputav tihane – sellest viimasest tegelasest on lumel üks hallikas sulg. Tihane on mesilaste jaoks kardetav tegelane, ükshaaval võib ta valvurmesilased välja meelitada ja nahka panna. Hea märk see igatahes ei ole.

Tambin taruesise lume madalamaks ja siputan heina laiali. Tagasiminek on veidi lihtsam, hüplen omaenda jäljeaukudes.

Vahepeal on Mikk ja Aotäht sauna juures vahtrale oherdiga augu puurinud ja väga laisalt sealt tila mööda mõni piisk veereb. Vahtramahlaga on alati see lugu, et kunagi ei taba ära õiget aega – kord on veel liiga vara ja siis liiga hilja. Nii jääbki see kasemahlast magusam neste enamasti saamata.

Aga seda, et mahl puutüves liigub, on näha ka pungadest. Vahtra pungasoomused on õige veidi õrnemalt üksteise vastas ja juba täiesti punased, punakas on ka peenikeste okste koor.

Jah, ja ka teiste puude pungi uurides on näha, et varem lehtijatel on „veri“ juba keemas.

Ainult tamm ja saar „magavad“ veel. Saare mustad kiivrina teravad pungad helehallil oksal on pisikesed ja talvised. Tamme käbisarnased tiheli üksteise peal asuvad pungasoomused pole üldse liigatanud. Kunagi räägiti mulle, et tamme kevadisest elluärkamisest annavad tunnistust vahed hallil puukorbal, need muutuvad ühel hetkel valgeks. Ei ole ma selle peale sattunud, aga küllap vanarahval oli teravam silm.

Eemalt pole ka pajudel mingit elumärki, aga lähemale minnes – oh üllatust, pruunid läikivad urvasoomused on katki ja mõni suisa maha kukkunud ning ilusad valged pajutibud turritavad tema okstel.

Lapsepõlves kujutasin ma ette, et igast pungast areneb üks leht. Ma ei tea, kuidas selline väärarusaam tekkis. Küllap ütlusest „lehed tulid välja“, „puu läks lehte“, „puud on hiirekõrvul“. See, mida kõik märkavad, on pungast väljatulnud leht.

Aga igas pungas on peidus midagi enamat – punga algkoest areneb terve uus võrse. Teate ju küll, kui kevadel õunapuid lõikame, terve see pikk vesivõrse on tekkinud ühest pungast.

Binokulaari all paistab see pisike pungasoomuste kaitsvas varjus olev kasvukuhik õrnrohelise klaasja kuplina, enamasti on ta suuruseks vaid 3-5 millimeetrit. Kasvukuhikut toetavad mõlemalt poolt hoidvate kätena pisikesed lehealgmed.

See heleroheline pilt ongi taimeriigi puhkemise alge, üsna pea saavad sellest kas suur peotäis vahtralehti sõrmejämeduse varre otsas või meetrikõrgune pajuvõsa.

Praegusel hallil ajal on raske ettegi kujutada, et õige pea ei paista puudehallid võrad enam lehtede vahelt välja. Meid ümbritsev mustvalge pilt on asendunud täis mahlakasrohelisega.

Kristel Vilbaste

1 comment to Hallist kooruv elu

  • Lembit Jakobson

    Aitäh,Kristel!

    Ilus kevade tulemise lugu! Tore, kui inimesed leiavad aega selleks, et lasta kevadel enda sisse tulla.Seal toimetada.