Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

Aksel Lõbu: Rahva hõige kajab seinalt vastu

Kui Oldekop ja von Roth 1806. aastal asutasid Tarto maa rahwa Näddali-Lehe, esimese maarahvale mõeldud nädalalehe, oli neil ilmselt vähe aimu, kui pikaajalise arenguprotsessi nad käivitasid.

Kas meil praegu on aimu? Eestikeelne ja -meelne ajakirjandus, mille esimeste katsetajate seas nad olid, jääb küll oma 200 aastaga alla Euroopa „vägevatele“, kuid meie ajakirjandus on kindlasti üks mitmekesisemaid oma arenguetappide poolest: aatelisest  rahva teejuhist nüristava propagandamasinani ja sealt omakorda vaba ja mitmekesise informeerijani. Kuid mitte sellest ei taha ma rääkida.

Eesti teekond ajakirjandusvabaduse esirinda
Baltisakslaste perioodika eeskujul sündinud ja hiljem teisigi mõjutusi saanud Eesti ajakirjandus jagab hiljutise raporti kohaselt Hollandiga maailmas 3.-4. kohta ajakirjandusvabaduse poolest. Sellega jätame seljataha riigid, kes on meid kunagi omariikluses takistanud. Samuti ka riigid, kelle poole oleme alt üles esimeste ahmitud vabadussõõmudega vaadanud oma eeskujuotsingutel. Veelgi enam: kui Euroopa suurriikides on kollane ajakirjandus muutnud kvaliteetväljaanded peaaegu et nišikaubaks, siis Eesti puhul seda ohtu tänasel päeval pole. See ei tähenda, et lagi on kaugeltki saavutatud ja nüüd võib loorberitele puhkama jääda.

Mulle meeldib esindusdemokraatiast mõelda, et kuigi see on kohmakas ja ebatäpne, võimaldab see siiski kohanduda muutuvate oludega. Demokraatia ei tekkinud sellele ideele, et valitud inimesed mõtleksid teiste eest. Ei, need saadikud valiti kõigi kodanike arvamusi ja soove tasakaalustama. Demokraatia peaks andma rahvale võimaluse mõjutada riigi arengut. Esindusdemokraatiast peab saama osalusdemokraatia. Selline eneseteostust otsiv rahvas vajab aga oma häält. Kuigi ka tavainimesel on võimalus saada mõnes suures üleriigilises ajalehes avaldatud, on see ühiskondlike diskussioonide ajal rohkem  ajakirjanike ja arvamusliidrite pärusmaa.

Viimase aja suurte poliitiliste otsuste taustal on näha kasvavat vajadust laiapõhjalise kodanikuajakirjanduse järele. Inimeste kirjad poliitikutele, sõnavõtud ja kommentaarid meenutavad juba sageli arvamusartikleid. Niisama tati- ja mürgipritsimine on asendunud oma mõtete osavate formuleeringutega (mis muidugi ei tähenda, et esimene viis täiesti kadunud oleks). Selle põhjuseks võib lugeda tänapäeva ajakirjanduse muutunud rolli.

Meie president Toomas Hendrik Ilves on aastaid rääkinud oma kõnedes tugeva kodanikuühiskonna vajadusest, mis siiski ei ole olnud kurtidele kõrvadele. Nüüd, kui meie kodanikuühiskond on tugevaimas taasiseseisvumisjärgses seisus, tuleb selgelt välja,  et praegune kasumlikkusele orienteeritud meedia ei toeta ühiskonna edenemist. Jätame kõrvale arvamusliidrite sõnavõtud, kes tõesti sageli oma murelikkust näitavad, samuti ka riiklikul toetusel püsivad meediaväljundid, kuivõrd need ei domineeri Eesti meediamaastikku. See tehtud, avaneb meil võimalus näha tänapäeva meedia tõelist, liigagi kommertslikku palet.

Professionaalse meedia puudujääk
Reklaami- ja müügituludest elatuva ajakirjanduse põhiküsimus on: mis müüb? Näiteks ei kirjutata peaaegu kunagi positiivsetest uudistest, kui neis just pole midagi väga üllatuslikku või informeerivat, sest need ei müü, ei too klikki või lehekülje pööramist. Laiemat lugejaskonda ei huvita, et kuskil Eesti nurga külas läheb inimestel elu väga hästi. Kodanikuajakirjanduses aga ei mõista keegi hukka, kui inimene ladusalt  jagab oma rõõmu või muret oma kodukoha tegemiste kohta, isegi kui see tõmbab vähem lugejaid, kui artikkel suurekaliibrilisest õnnetusest.

Muidugi, kapitalistlikus ühiskonnas on raske panna pahaks ettevõtete orienteeritust kasumlikkusele ja vähest hoolimist muust. Ajakirjandus kui toodete valik on suunatud lugejale, kelleks on rahvas. Sellesama rahva aktiivsus moodustab aga kodanikuühiskonna koos mittetulundussektoriga. Mittetulundusühingud, mis üritavad mõjutada riigi tehtavaid otsuseid, kohandada riiki rahva vajadustele vastavaks, kujundada paremate väärtushinnangute ja põhimõtetega ühiskonda.

Rahva enda loodav perioodika
Ajakirjanduse puhul peaksid erasektorlikud huvid toetama mittetulundussektori omi. Väikese irooniaga võiks öelda: toeta mittetulundust, et suurendada oma tulundust. Üksikut teemaga tegelevat ajakirjanikku võib huvitada rahva eesmärkidele kaasaaitamine oma kirjasulega, aga kas väljaannet huvitab nende huvide toetamine? Pigem on tegemist näilise huvitatusega.

Ajakirjandust loetakse neljandaks võimuks. Võim, mis vastandub riigile ja balansseerib selle suhet rahvaga. Kodanikuajakirjandus peab tugevdama võbelevat arvamust neljandast võimust, vähendama ärihuvide konflikteerumist ajakirjanduse moraalse teejuhi ja rahva informaatori rolliga. Rõhutan, et minu jaoks ei ole kodanikuajakirjandus asendus praegusele: üks ei pea välistama teist. Ka kommertslikul meedial on oma funktsioon. Pigem võiks rahva enda loodav perioodika olla uueks tugevaks ajakirjandusharuks, täiendamaks olemasolevaid professionaalide väljundeid.

Mis on selle kõige tähtsus? Kodanikuühiskonna teadlikustamine, tugevdamine ja ergutamine, mis viib tugevama hääle andmiseni rahvale. Ei, ma ei räägi poliitilistest valijahäältest. Kuigi mida rohkem teevad kodanikud häält, seda rohkem tuleb ka poliitikutel nendega arvestada. Oleks kurb näha, kui streikide järgselt nüüd meie rahva võhm lõpeb. Võhm, mis suudaks hetkel viia kodanikuajakirjanduse uuele tasemele. Nüüd ei ole aeg öelda: „ah, las teised rabavad“. On aeg näidata, milline jõud on kodanike kirjasulel, haarakem selle järele!

Aksel Lõbu, noor ajakirjanik

5 comments to Aksel Lõbu: Rahva hõige kajab seinalt vastu

  • Lembit Jakobson

    Aksiliga saab ja tuleb nõustuda.Eriti, mis puudutab kodanikuajakirjandust.
    Meediat õpetanud inimesena pean nentima seda, et kirjutamiseks ei piisa üksnes soovist.
    Lisaks tahtmisele peavad olema ka oskused.Just viimaseid napib.
    Ehk oleks mõttekas teha mõne projekti raames mõni lugude kirjutamise seminar ka täiskasvanutele. Neid korraldatakse küll gümnaasiumi ja põhikooli viimaste klasside noortele inimestele..
    Aga miks mitte seda teha teistelegi soovijatele?
    Üks kõrvalepõige. Millistele faktidele tugineb see väide?
    “Kui Euroopa suurriikides on kollane ajakirjandus muutnud kvaliteetväljaanded peaaegu et nišikaubaks, siis Eesti puhul seda ohtu tänasel päeval pole.”
    Pigem saame kvaliteetajakirjanduse osatähtsuse langusest rääkida Eestis.Selle muutumisest nišiajakirjanduseks.

  • Aksel Lõbu

    Lembitule: Toetudes puhtalt näitajatele, et Eestis ei ole kõige loetum ajaleht Õhtuleht, Saksamaal aga näiteks lõuna pool eelistataksegi kollaseid lehti, kus räägitakse palju kohalikest ja USA staaridest jne (olen ka ühel meediakoolitusel Münchenis osalenud). Võib-olla oleksin pidanud täpsustama, et kvaliteetajalehtedest rääkides mõtlesin ma valget professionaalset meediat, mitte kultuurilehti nagu Sirp ja teised (nende nišindus on iseenesest ju vägagi mõistetav). Kui selle mainimata jätmine segadust tekitas, siis vabandan.
    Kui me aga räägime eraldi valge meedia kvaliteedist, siis on küll küsimus, et kas selle kvaliteet kasvab või kahaneb. Tiit Hennoste leidis eilse artikliga, et hetkesuundumus trükiajalehtedel Eestis on pigem kvaliteedile: pikad analüüsid, kvaliteetsed arvamuslood, intervjuud jne. Vahetu uudiste vahendaja roll, kuulujuttude järgimine jms on ikkagi jäänud praeguseks veebiväljaannete, põhiliselt Delfi pärusmaaks.
    Oleks huvitav teada, et mida mõistate te kvaliteetajakirjanduse all, et mõista teie arusaama selle osatähtsuse suurest langusest.

  • Jüri Ginter

    Kas see kodanikuajakirjandus on kylauudised.ee või veel midagi? Hea meelega liituksin Aksel Lõbu üleskutsega ja kirjutaksin kodanikuajakirjandusele. Kas või näiteks sellest, kuidas demokraatia teenib eelkõige eliidi huve ja et kodanikuajakirjandus võiks olla osa osalusest (participism või participation). Osalusdemokraatia aga üksnes maskeerib demokraatia eliiti teenivat olemust ning lükkab silmade avanemise edasi. Aksel Lõbu meediaülevaatest puudub kahjuks kohalik ajakirjandus, mis sageli on asjalik ja täiendab ning tasakaalustab oluliselt meie nn valget ajakirjandust, kuna viimane on suuresti kallutatud.

    Sotsiaalmeedia arengusse on reaalselt panustanud Alar Randoja, kes algatas isegi interaktiivse televisiooni internetis. Kuuldavasti on selliseid algatusi ka mujal Eestis ja välismaal.

  • Mart Valner

    Kopeerides meie enda visiooni kodanikuajakirjandusest Eesti Kodanikuajakirjanduses Seltsi kodulehelt, siis: “Väga lihtsalt öeldes tähendab kodanikuajakirjandus meie jaoks, et 1) see sünnib väljaspool suuri ärilisi meediaettevõtteid; 2) selle loojad on inimesed, kes ei ole niisuguste meediaettevõtete palgal ja 3) seda tehakse eelkõige kodanike, kogukondade ja ühiskonna jaoks, mitte esmajärjekorras ärilistel eesmärkidel.”

    Ja külauudis ootab alati suure heameele ja huviga kaastöid. Osalusajakirjanduse tõus on praegu trend ja kylauudis.ee oleks hea meelega innovatiivses esirinnas.

  • Aksel Lõbu

    Jürile: hea meelega oleksin ka kohalikust ajakirjandusest rääkinud (kuigi artikkel oli niigi haigutamaajavalt pikk), kuid elanud peaaegu 19 aastat Tallinnas ja nüüd 7 kuud Tartus olen ma kohaliku ajakirjandusega puutunud kokku vai maal käies (kiusatus oleks vabandada oma rumalust väheste aastatega, aga las see jääda).

    Tallinna inimesed tarbivad siiski nn üleriigilist meediat, kuivõrd kohalik on allutatud propagandavahendiks. Loodetavasti siiski olen kunagi ka selle teemaga kursis.

    Kas kylauudis.ee on kodanikuajakirjandus või veel on midagi? See on kodanikuajakirjandus, kuid siia ei saa punkti panna. Külauudised on Eestis esimene puhtakujuline kodanikuajakirjanduse väljund minu jaoks, see on algus. Siit tuleb nüüd edasi liikuda: seda arendada, täiendada ehk ka varieerida suuremate kodanike sihtgruppide vahel.

    Kui me räägime kodanikuühiskonnast, siis me ei räägi monopolidest ja konkurentsi kõrvaldamisest: eesmärk on ju ühine ja selleni jõutakse, erinevalt finantssektorist, koos töötades. Ei peaks mitte hoidma seda uut kosuvat õrnakest -kodanikuajakirjandust- mingi kindla ringi hallata, vaid innustada teisigi seltskondi oma väljundeid looma ja neid omavahel ühendama. Kodanikuajakirjandusel ei saa olla ühte kindlat brändi, tootjat. Loodetavasti nõustuvad ka Eesti Kodanikuajakirjanduse Seltsi liikmed minuga.