Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Tere, kool!"

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Nädala foto

Suvelõpu kuldsed hetked.

Vaata teisi nädala fotosid!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

Streigin, aga raske südamega

Olen õpetaja ja ma streigin, lausa kolm päeva järjest. Streigi põhjustest on kirjutatud ja kirjutatakse kindlasti lähiajal väga palju. Seetõttu mõtlesin heita pilgu hoopis medali teisele poolele. Jah, ma teenin oma sõbrannast, kes töötab Norras õpetajana, mitmeid kordi vähem. Jah, mul on üsna suur töökoormus ja minu tööpäevad on sageli tunduvalt pikemad kui lihtsalt kaheksa tundi. Jah, õpetaja amet pole selline, mille peale ümisetakse – tubli, vägev, edukas. Aga mitte sellest ei taha ma kirjutada.

Eile tööle minnes astusin klassi, panin ära oma riided, nagu tavaliselt. Laua juurde tagasi jõudes avastasin sealt šokolaadi. „Õpetaja, keegi on sulle siia šokolaadi pannud,“ märkis üks tüdrukutest. Vaadates kõrvalseisva poisi kavalatesse silmadesse taipasin ütlematagi, kes selle sinna pani. Seesama poiss, kellega pidevalt pean kurjustama, sest ta ei pane tähele, sest ta ei taha vahel tööd teha, sest tal vahel lihtsalt tuleb isu tunnis juttu ajada. Veel mitu tundi hiljem küsis ta, kas šokolaad mulle ikka maitses. Maitses, muidugi maitses.

Teine klass käib basseinis ujumist õppimas ja et lapsi ergutada ning isiklikku eeskuju näidata, hüppasin minagi nendega koos karastavasse vette. Esialgu jälgisin eemalt, kuidas minu lapsed (nii armastavad õpetajad ikka oma õpilasi nimetada) treeneri käe all ujumistarkust kogusid. Trenni lõpus anti neile traditsiooniliselt vaba aeg ujumiseks, siis ujusin minagi lähemale. Võtsin vastu ühe poisi kutse ujuda võidu. Pole ma vees sugugi saamatu, aga kui jõudsin basseini teise otsa ja pea veest välja pistsin, patsutas minu pead seesama poiss, kes oli jõudnud teise otsa, veest välja roninud ja mind oodanud. See oli väga õnnelik ja võidurõõmus nägu, mida seal basseini veerel nägin.

Aastaid tagasi käisin oma õpilastega suusatamas. Nagu ikka, oli neid, kes tundsid end suuskadel väga hästi ja neid, kes alles tegid oma esimesi suusasamme. Nii oli lugu ka ühe tüdrukuga. Ta pani suusad alla ja hakkas arglikult ühe kilomeetrist ringi astuma. Õige pea märkasin, et tema kõrval peab sammu poiss, kelle suusatamisoskus oli teiste omast mäekõrguselt üle. Ta ei kiirustanud, kuigi oleks võinud, teda ei huvitanud see, mida teised poisid tegid. Ta jälgis, et tüdruk jõuaks mäkke, vajadusel tiris teda keppidest, andis oma kepi, kui tüdruk oli kukkunud. Ja nii peaaegu kaks tundi järjest. Olgu lisatud, et tegemist oli poisiga, kellele olen vist elus kirjutanud kõige rohkem märkusi, kelle vanematega olen vist pidanud kõige pikemaid vestlusi.

Jälle aastaid tagasi pidin tõsiselt pahandama ühe poisiga. Tunnistan, et olen unustanud, mille pärast ma pahandasin, kuid mulle on jäänud meelde hetk pärast seda, kui olin ta saatnud kohale sõnadega: „Kahjuks tuleb jälle su vanematega rääkida“. Me valisime selles tunnis oma klassi talenti, kes pidi meid esindama kooli talendiüritusel. Seesama poiss oli esimene kandidaat. Nii tuli ta noruspäi klassi ette tagasi ja tegi suu lahti. Tegi nii lahti, et ka minu ja teiste kaasõpilaste suud vajusid lahti. Vähe sellest, kui märkasin suu kinni panna, olid suunurgad iseenesest läinud ülespoole ja võib arvata – vanematele jäi sel päeval helistamata ning sellest imeliselt laulvast poisist sai meie kooli talent.

Minu neljas klass koos oma vanematega kutsus mind õppeaasta lõpus aiapeole. See oli meie viimane ühine pidu, sest nemad jätkasid uue klassijuhataja käe all ja mina sain uue, esimese klassi. Pidu oli vägev. Sõime, mängisime, rääkisime, naersime ja siis sain ma kingi. Sain mälestuseks päris oma raamatu, kuhu oli talletatud õpilaste mõtteid ja töid (mõned ka minu parandatud) läbi nelja aasta. Kükitasin ning vaatasin sõnatult ja kaua seda raamatut. Täna on see mälestusteraamat, kui üks armsamaid, mu riiulil aukohal.

Olles algklasside õpetaja, saan pidevalt kallistada. Üks kallistus hommikul, kui sind nähakse. Teine kallistus koos tänusõnadega siis, kui annan tagasi kontrolltöö, millele olen hindeks pannud 5+. Kolmas kallistus siis, kui on aeg lahku minna („Head päeva, õpetaja, homme näeme jälle!“). Kuidas ma saan siis öelda, et head päeva sullegi, aga homme me ei näe … ?

Jah, ma streigin, aga üsna raske südamega, sest hetki, mis teevad mind õpetajana õnnelikuks, on olnud palju.

Tuuli Hiiesalu

Comments are closed.