Kuidas mõõta maakonna kultuurielu kirevust ja kultuuriasutuste panust võrukeste hindäpidämisõn? Meil on üheks alustalaks triibuseelikutes ja pasteldes folkloorikandjad, teiseks pidepunktiks keeleuurijad ja kultuuriteadlased, kolmandaks sisseostetud professionaalsed näitused, kontserdid, neljandaks kodanike initsiatiivil moodustatud filmiklubid, käsitöötared…
Kuidas võrrelda või vastandada väikese rahvamaja tantsuringile rahvarõivaste ostmist ja maakonnakeskuses toimunud rahvusvaheliste artistide ülesastumist? Kuidas võrrelda rahvaraamatukogu ja Võru Instituudi tegevusi ja tulemusi? Ma arvan, et ei saa ega tohigi. Igale saavutusele on kulunud ühevõrra ettevõtlikkust, energiat ja asjaajamist. Saab vaid kõrvutada ja leida ühisosa.
2011. aastast jääb kindlasti meelde traditsioonide säilitamine ning samal ajal nende kaasajastamine, kooskäimise- ja koostegemise soov ja rõõm sellest ning muidugi arvukalt erinevaid žanriüritusi. Nopped maakonnas toimunust olen korjanud välja kultuuriasutustest saabunud infokildudest.
Number 1 ja kõige tähtsam on inimesed ja nendega seonduv – kui üks rahvamaja sai juhataja kõrvale kunstilise juhi, siis võib aastat lugeda superkordaläinuks. Kui inimene usub endasse ja oma võimetesse ja lõpetab õpingud Kultuuriakadeemias, siis võib aastat lugeda tema enda jaoks kordaläinuks. Aga ka kogukonna jaoks, sest kui parafraseerida Oskar Lutsu, siis „kodumaa vajab väga haritud kultuuritöötajaid!“ Kindlasti on selliseid isiklikke saavutusi Võrumaa kultuuriinimestel veelgi ja ma loodan siiralt, et vähemalt kohaliku omavalitsuse tasandil on teid suudetud märgata.
Reisirongid Võrumaal enam ei käi, aga taevatranspordiga meile külla tulek on priske tengelpunga omanikul võimalik. Varstu vallas läbi viidud lennupäev koos kultuuriprogrammi ja töötubade ja atraktsioonidega nii suurtele kui väikestele kutsus kokku külalisi lähedalt ja kaugemalt, ja tõestas veelkord, et küllalt keeruline on tõmmata joont vahele kultuuri- ja turismiüritustele – üks täiendab teist. Meil tuleks küll mõelda sellele, et üritusi korraldame pigem paikkonna elanikele, mitte suhteliselt vähestele läbikäivatele turistidele, aga ikkagi on tore mõelda, et mittevõrukad on osa saanust sellest, mida meie siin küngaste vahel teeme ja pakume. Ehk astuvad teinegi kord läbi. Ja kui meile ei meeldi kõnelda turismist kui kultuuri rahakotist, siis võime ju loomemajandusest rääkida. Kui see sisu muudab!
Võrumaa suurürituste kalendris on nimetatud 41 sündmust – murdosa maakonnas toimuvast. Need on sündmused, mis on kestnud enam kui viis aastat ja kujunenud traditsiooniks, need hõlmavad suurt osa maakonna isetegevuslastest või publikust, need on pakkunud laiemat huvi üldsusele Eestis ja väljaspool.
Lõppenud aastal on palju arutatud laulu- ja tantsupeo traditsiooni üle. Me oleme väheseid maakondi, kellel on oma puhkpilliorkestrid ja nüüd ka rivitrumm kaunistamaks puhkpillimängijaid ja maakonna kolonni. Maakonnas tegutseb 50 koori ja 70 tantsurühma, lisaks võimlejad. See on ääretult suur hulk inimesi, kelle kultuuriharrastus vähemalt kord aastas maakonna peol välja paistab.
Harrastuskultuuri kõrval on järjest enam toodud väikestesse kantidesse kõrg- ja professionaalselt kultuuri. Eks võivad sellelgi olla mitmed põhjused nii artistide kui kultuurikorraldajate vaatepunktist, aga faktid, et näiteks Arsise Noorte kellade ansambel Lasva rahvamajas kontserdi andis, et Haanjas esinesid flamenko ja jazzi esitajad F1 Guitars, või et mitmes maakohas toimuvad regulaarsed filmiõhtud, räägivad sellest, et loodus tühja kohta ei salli. Räägivad sellest, et meie kultuurijuhid on toonud piltlikult öeldes mäe muhamedi juurde. Ja küllap Muhamed seda hinnata oskab! Mäe kohaletulekuks saab nimetada ka Eesti linnateatrite päevi Võrus, Kandle juubelipidustuste raames kohalike kontsertide-lavastuste kõrval.
Kas me saame võrrelda Võru Linnagalerii professionaalse kunsti väljapanekuid kohalike käsitöömeistrite hooajanäitustega? Ei saa ega peagi. Meil on hea meel käsitööseltsi näitusel naabrinaise– või mehe näpuosavusest ja samas võime olla õnnelikud, et galerii on eelmisel aastal võrukeste kultuurimaitset aidanud kujundada – näiteks kolme saalitäie Ungarist pärit kunstnike teoste ja Venemaalt pärit ja Võrumaal talu omava kunstniku projekti kaudu. Taas mikroskoopiline osa tehtust. Linnagaleriis kutsuti ellu lisaks passiivsele kunstielamuse pakkumisele ka täiskasvanute haridusprogrammid. Lastele pakutakse kunstiprogramme juba paar aastat. Kõik asutused, kollektiivid on oodatud, kas tõsisest kunstihuvist või mõne muu sündmuse raames.
Kas me aga märkame, et koostöö võib olla ka palju lähemal ja kui Parksepa rahvamaja toob esile lõppenud aastast viljakama koostöö kooli ja lasteaedadega, siis tähendab see, et kusagilt on king pigistanud ja teistsuguseid jalavarje on hakatud otsima. Näiteks läbi ajaloolise sõjamängu Kirumpää linnuses.
Kui aasta lubas ausalt tunnistada, et kultuurikorralduses on ka vallasisene koostöö aktiviseerunud – allasutused omavahel, lisaks kolmanda sektori organisatsioonid – kõik kasutavad kõigi võimalusi ja oskusi, siis tuleb nappide vahenditega aasta kordaläinuks lugeda.
Mõniste valla ja muuseumi ühisüritusena sündinud Päkapikumaad on 15 aasta jooksul külastanud 56 269 päkapikuhuvilist. Kohalike inimeste kindel toetus sellele ettevõtmisele on püsiv, mis on samuti suurepärane näide muuseumi ja kogukonna heast koostööst.
Aastal 2011 oli muuseumide aasta – Kreutzwaldi memoriaalmuuseu 70, Võrumaa muuseum 45 ja Mõniste muuseum filiaalina tegutsemise 55. aastapäev. Ühine sünnipäevapidu peeti Lauluisa juures 28. juunil ja sarinäitus “Väikemuuseum näitab” andis võimaluse kolmele väiksemale muuseumile oma kogusid maakonna pealinnas näidata.
Kreutzwaldi muuseum võõrustas oktoobris rahvusvahelise projekti raames väliskolleege ja keskendus täiskasvanu õppe korraldamise võimalustele. Eestis väisatud kirjanikemuuseumidest pälviski meie muuseumi programm külaliste suurima rahulolu.
Kalevipoja 20. trüki ilmumine eesti ja inglise keeles on samuti tähtsündmus eelmisest aastast. Selle tõlkisid ja illustreerisid eesti emigrandid Austraalias ning väljaandmist koordineeris Lauluisa muuseum. Lauluisa muuseum on kogumas tuntust ka paigana, kus saab tegeleda rahvusliku käsitööga.
Pillimeistrite näituse läbi selgus, et 100 aastat tagasi võis ainuüksi väikses Mõniste vallas kokku lugeda ligi 100 pillimeest. Viimastel aastatelgi on kasvamas huvi rahvapillide vastu. Tõenäoliselt peame taas hakkama talletama samasugust infot. Selleks, et 100 aasta pärast ei peaks uurijad kurvalt tõdema – midagi toimus, aga täpsemad andmed puuduvad.
Kui tänaseni ei ole muuseumide asjus kujunenud riiklikult ühest ja selget pilti, siis tulebki ise otsida oma nägu ja seda ka näidata. Nii, et kõrvaltvaatajatel hajuks mulje, et muuseum on vaid koht tolmuvate museaalide hoidmiseks. Vana Võrumaa ja meie kultuuripärandi tutvustamiseks on muuseum parim mäluasutus, Võrumaa muuseumi kogud on kättesaadavad ka internetipõhiselt muuseumide infosüsteemis. See omakorda loob hõlpsamad võimalused erinevatele kodu-uurijatele, teadlastele ja kultuurihuvilistele.
Ning kui meie maakonna inimeste kodanikualgatuse tulemusena on suitsusaun kultuurimälu kandjana leidmas kohta UNESCO nimistus, siis arvan, et seegi on üks võimalikke kokkupuutepunkte traditsiooniliste tegevuste ja kaasaegse lähenemise vahel.
Võrumaa rahvaraamatukogud on samuti suurepärane näide mäest, kes Muhamedi juurde tuleb – maikuus kutsuti lugejaid öösel raamatukogusse ja augustis avati Võru Kesklinna pargis Juhan Jaigile pühendatud raamatukogu–lugemistuba. Ka maakonna raamatukogudest on ülevaade internetis kättesaadav. Kindlasti on vaja toetada eesti kirjanike teoste ilmumist ja laenutust. Samavõrd kui vajab toetust meie kunstnike ja heliloojate looming. Aga kõik inimesed ei taha seletada pilte surnud jänesele või süveneda Sauterisse… Mõned tahavad lugeda Lutsu ja naerda Pisuhänna üle…
Seega, kui raamatukogudele tõi 2011. aasta pigem ebameeldivaid sõnumeid, siis ega häid lubadusi väljastpoolt ei paista ka 2012. aastaks. Linnateatritele toob see kaasa eelarvekärped, Haanja vald jääb kultuurijuhita, Rõuge rahvamaja uuendust ei tule ja nii edasi jne.
Selle kõrval ongi olulisem see, mida me ise teha saame ja missugust rõõmu pakkuda tahame –pidada meeles eesti filmi, tunnustada omakultuuri kandjaid, aktiivselt kujundada kultuuritarbimise harjumust noortes, siduda kohalikku traditsioonilist kultuurielu nende võimalustega, mida pakutakse kodanikualgatuse korras.
Olla paindlik ja pidada meeles Ameerika literaadi ja kunstniku Theodor Seuss Geiseli öeldut: “Ole, kes oled ja ütle, mida tunned. Nii neile, kes sellest ei hooli, kui ka neile, kes on sulle olulised. Need, kes ei hooli ja end häirida lasevad, ei ole sulle tähtsad. Ja olulised inimesed ei pane seda pahaks. ”
Pille Liblik, Võru maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja