Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

detsember 2011
E T K N R L P
« nov   jaan »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Laivi vokivurin taltsutab marakratte

Laivi ja lapsed, jookseb heie ja jutulõng. Foto: Rosma Haridusselts

Vana, külakooliks ehitatud palkmaja. Siseruumides õdus valgus, kodune õhkkond, toidulõhnad, ahjusoojus. Kahe toatäie kaupa särasilmseid lapsi. Ühes nurgas villakottide keskel veereb vokiratas ja käib usin töö. Sajanditagune pilt? Ei sugugi! Tegemist on argipäevaga Põlva külje all Rosma lasteaias.

Kõikide toredate kasvatajate-õpetajate hulgast tuleb täna juttu Laivi Raamat-Boekest ehk kasvataja Laivist. Esiteks sellepärast, et on jõuluootus ning kõik soe ja kodune on eriliselt hinnas, teiseks sellepärast, et allakirjutanu sai Laivi fenomenist vahetult osa Rosma Vanemate Kooli aasta viimases tunnis.

Kõigepealt lasteaiast. Rosma lasteaed on waldorflasteaed, mille üheks põhimõtteks on, et kõige paremini kasvab laps igapäevasid vajalikke tegevusi toimetavate täiskasvanute kõrval. Eriti hea on, kui mingi toimingu loogikat saab kogeda algusest lõpuni. Nii on lasteaialapsed käinud kevaditi vaatamas Laivi lammaste vastsündinud tallesid, sobranud kättpidi pehmes lambavillas, villa kraasinud, näinud selle imelist ketramist lõngaks ning hiljem uudishimulikult uurinud, mis nende kasvatajate klõksuvate varraste vahelt ka sünnib. Villaga on muudki tehtud – näiteks vilditud mänguvaip lasteaia põrandal.

Üks on selge – kui Laivi voki välja võtab, on lastekobar seal ümber. Muidugi tahetakse ka ise imeasja proovida, aga selle peale lausub Laivi targa ja elukogenud inimesena: „Selle töö tarvis, laps, pead sa veel natuke kasvama!“ Küll aga tohivad toimekad käekesed villa puhastada ja käsikraasidega kraasida. See viimane on juba päris raske töö ning imestama paneb, kui kaua on lastel tahtmist selle kallal pusida. Laivi tähelepaneku järgi ongi vokk parim kasvatusvahend just kõige marakratimatele põngerjatele, vokk teeb kogu „kasvatustöö“, Laivil jääb üle vaid siin-seal sõnake poetada või mõni meeldetulnud lugu jutustada. Ketramine ja jutuvestmine sobivad hästi kokku!

Tegelikult on Laivi saare naine, kes peale pealinnas õppimist saarele naases ja lastendusega algust tegi – nii enda kui lasteaia lastega. Laivi sai hakkama selle julge teoga, et asutas esimese eralasteaia Saaremaal. See oli waldorfpedagoogikal põhinev lasteaed. Esimene pesakond omi lapsi saigi saarel enam-vähem suureks. Siis tulid taas mandri-tuuled ning ka praegune abikaasa Ritsaart, kes on rahvuselt hollandlane.

Kui Laivi ja Ritsaart omi eluplaane pidasid, siis kuulusid sinna kindlasti lapsed, waldorfkool ja maaelu, sõnaga – täispakett raskusi. Maast – mitte eraomandi, vaid ikka terve planeedi mõttes – on pere palju mõelnud. Samuti sellest, kuidas tervistada intensiivpõllumajanduse ja hoolimatu suhtumise läbi kannatanud maad. Eks ikka seeläbi, et ise seda maad südamega harida, olgu kasvõi oma väikest maatükki. Muidugi kuuluvad maa hooldamise juurde ka loomad, sest kust muidu loomulikku väetist saada. Mõeldud-tehtud.

Koos kahe toreda tütrega maandus pere neli aastat tagasi Tilsi lähedal, pidades silmas võimalust, et lapsed saaksid Rosmal lasteaias ja koolis käia. Alustati vana majapidamise taastamisega, tasapisi võeti elamisse loomad. Laivi ja Ritsaarti pere on üks nendest entusiastidest, kes asusid taastama eesti maatõugu lamba kasvatamist. Neil on ka teisi tõuge, ikka villast lähtuvalt. Tasapisi tahab Laivi oma karja jätta vaid kõige pehmema ja kaunima villaga lambad.

Tema „vokihullus“ lõi lõkkele aasta tagasi pealinna mardilaadal, kus ta ketravaid naisi vaimustusega jälgis ning esimesed nõuanded sai. Jõulukingiks, ennäe!, saigi Laivi voki! Esimesed kedrused olid katkendlikud ja topsulised, nõudis palju aega, et kogu süsteem – käed, jalad ja vokk – korralikult toimima hakkaks. Nüüd võib Laivi ise vabalt kedrata, suu jutulõnga heietamas või mõtted hoopis kaugemal uitamas. Ketramine on kahtlemata väga meditatiivne tegevus. Laivi kiidab, et milleks talle psühholoog – tema võtab voki, paneb selle ratta veerema ning sel ajal kui käed-jalad oma teevad, saab ka mõtete segapudrust korraliku mõttelõnga, mida mööda elus edasi minna. See, kõige muu käegakatsutava tulu kõrval, on üks põhjus, miks Laivi villaketramist kõigile naistele soojalt soovitab. Ja ilus unistus on Laivil ka – ehk saab tulevikus Põlvamaale tekkima terve Kullaketrajate klubi!

Võib-olla tundsid oma unistuse ära? Astu Rosmalt läbi ja pea Laiviga nõu! Tulla võib ka kolmapäeviti kell kolm, kui Laivi nukuringi juhendab. Teeotsa leiab siit.

Külli Volmer

Comments are closed.