Elina Kononenko,
virulane Võrumaalt
Kui kartulit tuleb võtma minna, siis tuleb kartulit võtma minna. Kartulivõtt on püha üritus.
Ühel augustipäeval mõtlesin just, et nagu keskmine eestlane ikka, pole ma ammu kirikus käinud. Pisut hiljem hõimlasega telefonitsi vesteldes selgus, et kodukirikus on just samal päeval heal kellaajal kontsert. Nii saigi kultuuriline ja vaimne rikastamine plaani võetud. Aga kus sa sellega! Kontsert tuli peagi unustada, sest saabus teade riigiametnikunahas põliselt põllumehelt: täna peab kartuli üles võtma, kuna varred on juba maas ja vastasel korral läheb kartul mädanema.
Kartulivõtt on sama püha nagu aamen kirikus. Kui kartul kord maha on pandud, siis tuleb see ka kõige sobivamal päeval üles võtta. Muidu on see üks suur pühaduse teotamine.
Eelnevast võib jääda mulje, et kartulivõtt pole teps mitte see kõige ihaldatavam tegevus ühel suvisel pühapäeval. Tegelikult aga pean tunnistama, et iga aastaga muutub kartulite noppimine värskelt lahti aetud vaovahelt aina mõnusamaks. Peaaegu et unustatud on juba need taasiseseivunud vabariigi algusaja külmad sügislaupäevad, kui sai Sõmerul vihma käes muda seest varahommikust pimedani kartuleid välja kraabitud ja mõistatatud, kas antud mullakamakas sisaldab eesti rahvast näljast päästnud mugulat või mitte. Keegi enam ei mäletagi ilmselt, et Sõmerul, seal, kus nüüd vohab põllukultuuri asemel päriskultuur, kunagi kartulipõld võis asuda. Ununemas on seegi, kuidas Tõrma taga, higipull otsa ees, tuli maaubinad ultrahelikiirusel korvi korjata, sest ega traktorist ju ometi vahepeal enne järgmise vao lahtiajamist traktorist maha viitsinud tulla.
Nüüd on kartulivõtt puhas mõnu. Eriti kui seda ei pea tegema korraga palju järjest. Võtad ja tunned, kuidas kõik kehaosad mõõdukalt liiguvad ning keha ja vaim tasapisi tasakaalu nihkuvad. Eelmisel nädalal käisin intervjueerimas üht psühhiaatrit, kes rääkis, et igasugu paanika, ärevuse jm moodsate hädade ennetamiseks oleks kasulik käia päevas maha vähemalt 10 000 sammu. Mis saab veel paremat olla, kui teha need sammud pühal kartulimaal?
Et kartulit sai tänavu siiski päris palju maha pandud, oleks nende ülesvõtmine olnud mõnust pisut kaugel. Suur abi oli siin mustanahalisest prantslasest, kes eelmisel nädalal pääses otse meie põllult ja meie kartulitega koguni „Maalehe“ esikaanele, ja teistest vabatahtlikest. Päris huvitav oli lugeda, mis asja ajasid naabrimehe võõrustatud välismaa vabatahtlikud meie põllul sel ajal, kui mina ise samal ajal Eesti teises otsas asjatasin.
Aga kartulivõtuga polnud sel aastal siiski veel lõpp. Lõppenud nädala laupäeval avastasin end veel üheksa vao kohal askeldamas ning taas pidin nentima, et vahva on kartuleid ämbrisse lükkida ja samal ajal sinna juurde mõelda, mida kõike neist talvel vaaritada saab. Neelud hakkavad kohe käima näiteks kartulipannkookide järele, mida Lindgreni „Vahtramäe Emilis“ kutsutakse kerjusmunkadeks…
Kujutan ette, et rohkem kui poolte eestlaste jaoks on kartulivõtt nüüdseks juba täiesti võõras teema. Ei saa kuidagi hukka mõista inimesi, kes tänapäeval enam kartulit ise ei kasvata. Sõnnikuvedamine, kulud traktorile jms võivad teha oma kartuli isegi kallimaks kui poekartuli. Tööd on kartulipõlluga palju. Ei piisa sellest, kui kevadel mugulad maapõue pistad ja kolme kuu pärast saagile järele lähed. Suurema seltskonnaga nagu näiteks ühe suguvõsa haruga tasub kartulit siiski veel kasvatada, kui põld on olemas. Pealegi tead sa siis, millist toitu sina ja su lapsed söövad. Meie kartul on näiteks kasvanud Kikka Vello hobuste naturaalsel sõnnikul.