Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

Võru folgi kolm laegast

Tšehhid näitavad oma pillilaeka aardeid

Uurides Võru folkloorifestivali kava, torkasid silma kolm laegast – tarkuselaegas, käsitöölaegas ja pillilaegas. Otsustasin neid laekaid kaema (avama) minna.

Alustasin tarkuselaekast, sest kes see enne on pakutavast takusest ära öelnud. Tarkuselaegas pidi avatama täpselt südapäeval Kandle kultuurimajas. Mõned minutit enne õiget aega kohale jõudes tuli mul aga üllatuseks tunnistada peaaegu tühja saali. Küsimusele, kas ma ikka olen õiges kohas, sain kiirelt vastuse, et olen. Minutite möödudes tuli tarkusenõudlejaid pisut juurde, kuid neid oleks võinud vähemalt minu nägemust mööda olla küll rohkem. Aga see selleks, mina ja veel mõned olime kohal ning valmis kuulama Reet Piiri Eesti Rahva Muuseumist. Teemaks olid rahvarõivad ja nende juurde kuuluvad ehted. Üle tunni kestnud tarkusejagamise jooksul sain teada nii mõndagi huvitavat. Väljend “sõba silmale laskma” tähendab suure räti (sõba) peale võtmist magamise ajaks. Pikk-kuube ei kanna ainult mulgid, vaid ka teised, kui on külm. Tänapäeval koovad eestlastele rahvariidekangast hoopis lätlased. Mõni mees pani talvel külmakartuses jalga kolm paari linasest pükse. Vöö pidi tüdrukule kindlustama peene piha. Päternad ning prunellid on vanaaegsed jalanõud. Lisaks sain teada, et kui mees läks laadale lehma müüma, siis tagasi tuli ta tihti hõbedast sõrmusega, mille oma naisele kinkis.

Tarkuselaekast suundusin edasi käsitöölaekasse. See asus otse kultuurimaja ees ja oli rahvast päris paksult täis. Tänavuse folklooripeo motole kohaselt valmistati käsitöölaekas eelkõige igast materjalist ehteid. Mind köitis klaas ja nii sättisin end istuma Vastseliina klaasimeistri juurde. Tahtsin endale päris uma ehet ja ühe euro eest ma selle valmistamisõiguse ka sain. Juba esimene ülesanne, valida sobiv klaasitükk, osutus päris keeruliseks. Erineva suuruse, kuju ja värviga klaasitükke oli lihtsalt nii palju. Minu käest käis läbi vähemalt kümmekond klaasikildu enne, kui ma lõpuks ühe heledama kolmnurkse killu kasuks otsustasin. Edasi oli minu tööks klaasitüki äärte lihvimine ja puupulgaga silumine. Lõppviimistluse tegi meister. Millal ja kus ma uma ehet kandma hakkan, veel ei tea, kuid niisama ehtekarpi see seisma ei jää.

Ehtelaekast kiirustasin pillilaekasse, kust kuulu järgi võis leida erinevaid pille. Nii oligi. Võrulased mängisid alles kaks tundi vanal kandlel. Tšehhid tutvustasid torupilli, mida ei pidanud puhuma ja lätlased seevastu torupilli, mida pidi puhuma. Vene trupp näitas väga erinevaid pille, kuid tõstsid esile ühe armastatuima neist – balalaika. Poola üliõpilane mängis omatehtud viiulil. Piibarid ja sõbrad tutvustasid muidugi piibarit, mida tehakse merest väljauhutud palgist, aga ka savipilli, mille saamiseks tuli ammu aega tagasi loovutada lammas. Imeline oli see pillide maailm (laegas).

Lõpetuseks olgu lisatud, eks üks laegas, jutulaegas koos Piret Pääriga, jäi mul kahe silma vahele, kuid olen kindel, et seegi laegas väärib kaemist, täpsemalt vist küll kuulamist.

Laekaid käis avamas Tuuli Hiiesalu

Comments are closed.