Olles tänaseks juba kümme aastat õpetajaleiba maitsnud, pean tunnistama, et ei tea, mida mul koolis rohkem teha tuleb, õpetada või kasvatada. Mis vahe neil kahel tegevusel üldse on?
Pöördudes kasvatusteadlaste soomlaste Sirkka Hirsijärvi ja Jouko Huttuneni poole, võib öelda, et kasvatus, koolitus ja õpetus kuuluvad ühte mõisteteperekonda. Kasvatus on pikaajaline (eluaegne) inimese pidev ja mitmekülgne mõjutamine, mille eesmärgiks on isiksuse kujunemine. Koolitus on organiseeritud, süstemaatiline, perioodiline institutsioonides toimuv kindlatele eesmärkidele suunatud tegevus, mida teevad professionaalsed pedagoogid. Õpetust on vaja aga nende mõlema teostamiseks.
Püüdes mõistete sasipuntrast aru saada, sain selgeks et minu kui koolis töötava professionaalse pedagoogi tööks on õpilaste koolitamine läbi õpetamise. Samuti sain selgeks, et ka kasvatamine toimub läbi õpetamise. Koolitusel on algus ja lõpp, kasvatusel lõppu näha pole. Koolitus on organiseeritud ja süstemaatiline, kasvatus mitmekülgne. Aga aitab teooriast, lähme praktika juurde.
Mul oli sel aastal õnn olla esimese klassi juhataja. Kogenud õpetajad juba teavad, mida see tähendab – vähemalt kaks esimest kuud kuluvad eelkõige kasvatustööle. Organiseeritud ja süstemaatilist tegevust on äsja koolimajja jõudnutega keeruline harrastada. Seetõttu esimene soovitus lapsevanemale: ära pahanda, kui laps 2. septembril veel soravalt ei loe, vaid rõõmusta selle üle, et ta teab, kus on tema klass ja kuhu tuleb panna üleriided. Küll selle lugemise ka selgeks saab.
Kui esimestel koolikuudel on hädavajalik kasvatustöö tehtud, võib hakata mõtlema koolitusele. Siin aga tekib kohe järgmine küsimus, mida peaks üks esimese klassi õpetaja õpetama? Tähti? Nõus! Lugemist? Nõus! Numbreid? Nõus! Liitmist ja lahutamist? Ka nõus! Lisaks veel palju muudki, kuid kas õpetaja ülesannete hulka kuulub ka näiteks selgitamine, kuidas käituda söögilauas või muuseumis, kuidas paluda sõbralt vabandust või kuidas suhelda täiskasvanud inimesega? Tuletan meelde, et esimese klassi õpilasel on päevas vaid neli tundi. Minu teine soovitus lapsevanemale: selgita lapsele elementaarseid viisakusreegleid, söö koos temaga, käi temaga muuseumis ja mis peamine – ole lapsele eeskujuks.
Kui võiks arvata, et õpetaja tähtsaimaks tegevuseks on rääkimine, selgitamine, siis esimese klassi õpetajana vaidlen sellele vastu. Ma küll muidugi rääkisin, aga väga palju ka vaikisin, see tähendab kuulasin. Head lapsevanemad, kui te vaid teaksite, mida kõike teie lapsed õpetajale usaldavad. Otse loomulikult ei kuritarvita ma oma väikeste sõprade usaldust, kuid siit tuleb minu kolmas soovitus lapsevanemale: õpetaja asemel kuula parem ise last, usu, tal on sulle iga päev midagi tähtsat öelda.
Õpetaja saab palka koolitamise eest, selge see, kuid see ei tähenda seda, et lapsevanem lükkab seitsmeaastase lapse kooli, ootab aastaid ja läheb siis lõpuaktusele oma koolitatud last vastu võtma. Õpetajana saan üsna lihtsalt aru, keda on kodus aidatud ja keda mitte. Mul on olnud õpilasi, kelle õppetöö pole vanemaid üldse huvitanud ja õpilasi, kelle emad (just nimelt emad) kirjutavad oma laste kirjatehnikavihikusse ise tähti, sest „kõiki lapsi ju aidatakse“ ja „ta ise ei oska ju“. Neljas soovitus lapsevanemale on lihtne: usalda last, aga kontrolli teda.
Ja lõpuks, lapsed pole tehaseliini pealt tulnud ühesugused robotid. Iga laps on omamoodi, iga last peab kasvatama tema moodi ja koolitama tema moodi. Mis sobib ühele lapsele, ei pruugi sobida teisele lapsele. Mõni esimese klassi laps õpib alles numbreid tundma, teisele on see juba tüütu ja igav, ta tahab arvutada, kõige parem, kui saaks seda teha saja piires. Niisiis tuleb õpetajal ühes ja samas matemaatikatunnis koolitada mõlemat õpilast ja see on isegi võimalik. Minu viimane ja kõige tõsisem soovitus sulle hea lapsevanem on: armasta oma last sellisena, nagu ta on!
Tuuli Hiiesalu (klassiõpetaja)
Väga eluterve jutt, pr Hiiesalu. Tuletab vägisi meelde riiklikku õppekava kahekümnendatest aastatest, kus õpetaja olulisimaiks omadusiks peetakse mõistvust ja heatahtlikkust.