Eestis võiks harrastada militaarturismi

Keila-Joa raketijuhtimiskeskuse varemed. Foto: Tuuli Hiiesalu
Paljudes Eesti külades võib leida nõukogude okupatsioonist järele jäänud rajatisi, mis kunagi olid väga suured, uhked ja hästi kontrollitud, täna aga lagunenud ja mahajäetud ent ometi huvitavad ja külastamisväärt. 1980ndatel avastati Saksamaal, et rangelt kontrollitud piirialadel on loodus erakordselt hästi säilinud. Pärast raudse eesriide langemist intensiivistus maakasutus piirialadel, aga ka looduskaitsjate tegevus. Tekkis rohevöö (Green Belt) idee, mis pidi ühendama raudse eesriide aladele jäävaid kaitsealasid ja elupaiku ning looklema läbi terve Saksamaa. Hiljem laienes Rohevöö projekt üle Euroopa ja jõudis 2006. aastal ka Eestisse.

Rohevöö projekti raames inventuuri teinud Eesti Maaülikooli tudengid ja vabatahtlikud leidsid Eesti põhjarannikult üle 1200 pärandkultuuriobjekti, millest enamuse moodustasid lagunenud ja kasutuseta piirivalverajatised. Akadeemik Anto Raukase sõnul on pärast nõukogude vägede lahkumist võetud mahajäetud rajatistest ära väärtuslik (näiteks rauast uksed) ja ülejäänul lastud lihtsalt laguneda. Praegusel kujul võtavad sõjaväeobjektid (radari-, raketi- ja mereväebaasid, vaatetornid, lennuväljad, sadamad, varjendid jms) enda alla peaaegu 90000 hektarit maad ning on endiselt saasteallikateks ja ka ohtlikud.

Rohevöö projekti eestipoolne koordinaator Henri Järv loodab, et Läänemere rohevöö projekt annab tõuke militaarturismile ja vanadele militaarobjektidele leitakse vääriline kasutus. Kui sõjaväelennuväljadel võib suviti näha huvitavaid üritusi ja neid on kasutusele võetud ka koduloomade varjupaikade, õppesõidu platsidena, siis väga paljude militaarobjektide riismed seisavad siiani roheluse keskel. Nii võib raketijuhtimiskeskuse jäänuseid näha Harku vallas Humala ja Türisalu külas ja allveelaevade demagnetiseerimiskeskuse varemeid Kuusalu vallas Virve külas. Järv tõi eeskujuks lätlased, kes on üles leidnud militaarobjektidega seotud (seal töötanud) inimesed ning palunud neil hakata giidideks.

Kylauudised.ee kutsub kommentaariumis üles arutlema, mida teha mahajäänud ja lagunenud militaarobjektidega, mis tegelikult asuvad enamasti looduskaunis kohas. Samuti võiksid endast märku anda inimesed, kes on töötanud nõukogude sõjaväebaasides ja oskaksid anda informatsiooni seal toimunu kohta.

Rohevöö projekti kohta saab täpsemat teavet kodulehelt http://www.estoniangreenbelt.eu/
Galerii militaarobjektide jäänustest asub aadressil http://nagi.ee/photos/tuuli77/sets/317779/

Rohevöö projekti kohta saab lähemalt kuulata ka Kuku raadio Ilmaparandaja saates 25. juunil kell 14.00.

Tuuli Hiiesalu

Muretut jaanipäeva!

Lõuna-Eesti Päästekeskus soovib kõigile muretut jaanipäeva ning jagab mõned praktilised soovitused, kuidas jaaniõhtu võimalikult ohutult mööda saata.

Jaanilõke

Lõkke põletamisel on tähtsaim, et tuli ei leviks ümbrust süütama. Selleks tuleb lõkkeaseme ümbrus puhastada taimestikust ja ümbritseda ümberkeeratud mätaste- või kivivalliga. Lõke peab asuma hoonetest ja küttepuude hoiukohtadest kümmekonna meetri kaugusel ning metsast tuleohtlikul ajal vähemalt 20 meetri kaugusel. Ühtlasi tuleb lõkke põletamisel arvestada tuulega, mis sädemeid eemale kannab. Lõkke tegemine on lubatud kuni nõrga tuulega, mis liigutab ainult puulehti ja peenikesi puuoksi.

Käepärast peaks olema lõkke suurusele vastavalt üks või mitu ämbrit vett, tulekustutid või aiavoolik veega. Lahtist tuld ära jäta kunagi järelevalveta, lase sel lõpuni põleda, kustuta veega või summuta näiteks liivaga. Loe edasi: Muretut jaanipäeva!