One thought on “Lea Mändmets”

  1. Mõlan oma pehkin’d paati,
    Mu ees on karikivide ju rahnuread,
    Mis kallast valvavad ja peavad vapralt.
    Mu kodukülas, kaugemal
    On jälle kallal’ tulnud palavus ja põud sel suvel.
    Ja õhk ka selline,
    Justnagu kuiva roogu põletataks palavalt ja kurnavalt ja kelmikalt.
    Vaid kauguses need tumetavad mäenõlvad sünkjad
    Meid peaksid katma oma sinetava varjuga.
    Oi, tõttab-ruttab me imeline jõeke ikka allapoole jälle,
    Et kaugel asuva me vaimuilmam suurmerega
    Saaks rutemini kohtuda ja ühtidagi siivsalt taas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga