Harju Heino,
maamiis Sadramõtsast
Kõgõpäält kaemi, mille vahtsõt jahisäädüst ülepää vaia um. A tuuperäst, et vana oll’ tett Feodaalõigusõ põh’a pääl ja seo parhilla inämb ei kõlba. Aig um joba mitusada aaastakka säälmaal, et säädüse alusõs piät olõma Rooma Õigus.
Vargamäeläse (nuu, kiä Tal’nan mättä pääl elutsõsõ ja mi käest rahha nõudva) es taha külh vahtsõt säädüst tetä, a ütel Virumaa matsil sai heng täüs, ku tsia olliva mitmõs kõrd karduka är võtnu, ja tä andsõ riigi kohtulõ. Kohtul es jää muud üle ku jahimehe süüdü tetä. Kohtuniguherrä es saa ju maamatsi kah’otasulda jättä. Tuu olõs Brüsselihe edesi kaibanu ja sõs olõs joba vargamäeläse süüdü jäänü, et säändse säädüse kokko keerütivä.
Kaemi perrä, mis noil Vargamäe säädüisil sõs vika um ja midä tulõs muuta. Rooma õigusõ perrä piät egäl as’al ja eläjäl olõma peremiis, kiä tedä käsütäs ja TIMÄ IIST VASTUTAS. Ku ei olõ, sõs um umanikulda vara. A peremeheldä elläi um kõgõ lindprii, vastutas uma nahakõsõga. Kolmandat variantsi ei olõ.
As’aõigusõ säädüse perrä um mõtselläi peremeheldä. Õigõ külh, pall’u soti umma kah manu pantu: ku, ku, ku… Jahisäädüs kõnõlõs umma, luudusõ kaitsmisõ säädüs umma… ja mõlõmba ütstõsõlõ vasta.
Asi um nii hullus lännü, et üts liinainemisest korgõ ammõtnik kirot’ piaaigu ammõtlikult, et mõtselläi um väärämäldä jõud, kink tettüisi kah’udõ iist kiäki vastust ei kanna. Säälsaman es tiiä tuu liinainemine esiki tuud, et eläjä jõu väärämises avitas hariligult ütest padrunist!
Võtami näütüses võhlu. Kõgõpäält kaemi, kas tä um kellegi uma vai um umanikulda elläi. Löömi võhlu maaha, annami kassilõ ja ei käki tuud teku är. Ku kiäki tulõ kur’astõ ütlemä vai koguni trahvi tegemä, sõs tuu umgi umanik. Ku ütelgi ütlemist ei olõ, oll’ võhl umanikulda elläi.
Ku lühküle üteldä, sõs ei saa olla nigu Vinne aigu, et üts tege ja tõõnõ vastutas. Vai tõistmuudu, sirgõmbalt: ei olõ vaiht, kas karduka võtsõ üles kodutsiga vai mõtstsiga, elläi um elläi. Ku täl um umanik, sõs tuu saa tsialiha ja kand tsia tettü kah’u. Ku ei olõ, vastutas tsiga esi. Uma liha ja nahaga.
Ku võhlul um umanik, kiäki, kiä julgus minnu keeldä vai trahvi, ja võhl um mu viläkoti nuka katski jüränü, sõs vastutas timä kotinuka kõrdategemise iist. Kõiki tõisi võhlu tempõ iist muiduki kah.
Tulõmi säädüisi mant tagasi maa pääle, tsiku ja ülejäänüide segätside asju manu. Kõrra luumisõs tulõgi kõgõpäält selges tetä, kelle jagu tuu elläi um. Kiä käsütäs? Ja käsütäjä ka vastutas. Luuduskaitsõalutsidõga nakkas asi joba parõmbas saama, kroonu mass osa kah’u kinni. Kuiki umavastutusõ osa um ka tuun säädüsen viil ülekohtunõ.
Maa pääle tagasi. Kõgõpäält piätki jahimiihi kogukunna ütlemä, määndsit eläjit nä hindäle tahtva ja kedä ei taha. Inne ei olõ tõisil midägi targuta. Üte kõrra umma vargamäeläse joba rihä pääle saistanu. Ei saa arru, mille nä ei taha tetä nii, nigu õks tennü umma:võtta mõnõ vana Euruupa maa säädüs ja är tõlki! Noil umma neo hädä põedu!
Ku mõtsaumanik taht noorõndikulõ eläjide iist kaitsõs aia ümbre tetä, sõs PRIA mass poolõ kinni. Ku tegu um nurmõga, ei saa mats sentigi. Äkki tulõs tetä niimuudu, et ka siin massas PRIA (vai riik + jahimehe + PRIA) matsilõ osa aia tegemise rahast kinni. Õigõ külh, sõs jääs tsiga ilma kardukalda ja kõhnõmbas, a tuuga tulõ leppü.
Tuu puult, et kokku istu ja aruta, olõ õkva katõ käega. Seenimaani umma jahimehe olnu nigu jahikupja: maamatsilõ üllest alla kaenu ja üte habõnaga poliitigu muudu maamajandust häötänü. Maamats tulõ näile viil sõs miilde, ku handapiten (säädüse)ravvun oldas.
Siin piä andis pallõma noidõ jahimiihi käest, kiä umma ka varramba maamatsõga nõvvu pidänü.
Har’a ai vereväs jupp kirätüküst (Kaidsa hinnäst esi, jahimiis avitas – 11.01.2011 UL), et «maamats tekku-telgü tuud vai tõist tegemist», et ka maamats masku osa sinnä «põllukaitsõ fondi». Tuu kõik um ju raha! Mitte kur’ategijä esindäjä, a ohvri raha.
Vägüsi tull’ miilde vabariigi algusaig, ku politseimiis ütel’ (ülepipardõdult) umbõs nii: «Ti taba es olõ küländ kõva, ussõpiida umma ka kehväkese. Telekas oll’ läbi aknõ nätä, tuuga ti jo meelütit varast. Esi olõti süüdü, mitte varas. Ostkõ kõvõmb uss ja pankõ suurõmb taba!»
Uma Leht