Erkki Peetsalu,
meediakülaelanik
„2011. aasta toob kaasa selle, et ajakirjandusele tuleb sein ette, sõnavabadust hakatakse piirama 80 protsenti. Kõige halvem, mis üldse saab olla! Kirjutatakse ette, mida võib öelda, mida mitte. Sellepärast, et liiga palju tõde on tulnud välja, ja tuleb veelgi.“
Nõnda kuulutab ennustaja Edgar äsja lõppenud aasta viimasel päeval Õhtulehes. Eks see ole igaühe enda otsustada, kui tõsiselt suhtuda tähetarkade ja teiste ennustajate ettekuulutustesse, ent mõtlemisainet pakub see igatahes.
Mingi iva võib neis ennustustes peituda. Eriti mis puudutab muutusi ajakirjanduses, täpsemalt ajakirjandusvabaduse kärpimise katseid erinevate ringkondade poolt. Oleme ju harjunud pidama Eestit vaba ajakirjandusega riigiks, kus sõna- ja infovabadus on olnud ühiskonna toimimise üheks nurgakiviks. Viimasel ajal puhuvad üle meediamaastikul justkui mingid külmad tuuled.
Leiutamine nagu Lotte külas
Wikilekked, allikakaitse seadus, trükimeedia agoonia… – põnev on mõtiskleda, mis võiks olla peamine põhjus ajakirjanduse suukorvistamisele alanud aastal? Päris huvitav, kuidas esimesena rakendatakse allikakaitse seadust. Et kas Savisaare vene rahahimu avalikkuse ette toomise eest on Postimehe ajakirjanik Tuuli Koch oma allikatega juba uurimisorganite huviorbiidis?
Buumijärgne aeg ei ole meediaärile olnud armuline. Suurte meediagruppide eksistentsiaalsed vintsklused on ajanud suured juhid närvi. Juba mõnda aega elatakse meediamajade alumistel korrustel päev korraga – kui ülakorruselt kostis kobinat, oli allpool oodata järjekordseid kulukärpeid ja koondamisi. Loe edasi: Tähetark ja 25 tuhat silmapaari